Meie oma loomingut
Sügis 65 aastat tagasi
Meida Kukk
OMAOOMINGUNÄITUSEL 2009 OSALENUD TÖÖ
Tänavu sügisel möödub 65 aastat sõrulaste vägivaldselt küüditamisest Poola, Austria ja Saksamaa orjatöölaagritesse.
Oli sügis nagu sügis ikka: oma sadude, sügistormide ja niiskusega, kuid mitte ka päris tavaline sügis, sest „Stalini orelid“ aina lähenesid ja tulistasid tuldpurskavalt. Sõda aina lähenes Sõrvele.
Olin siis 8-aastane. Meie maja asus Läbara külas suure maantee ääres. Isa võeti Saksa sõjaväkke ja oli Paldiskis, kui otsustas „jalga lasta“. Oli söökla juurest Saksa ohvitseri jalgratta „laenanud“ ja sellega koju sõitis.
Samal ööl lahkus isa koos 2 tuttava mehega oma mootorpaadiga. Isa sihtkoht oli Rootsi. Sinna ta jõudis õnnelikult. Ema ei tahtnud lastega minna, meri oli tormine ja ema kartis merd. Järgmisel päeval viidi ema Saksa komandantuuri ülekuulamisele, sest keegi sakslaste sabarakk oli jõudnud komandandile ette kanda, et see mees tahab Rootsi minna. Ega sakslased ei lootnud, et ta nii kiiresti minema läheb.
Mõni aeg hiljem „ilmusid“ meie õuele sakslaste supiköögid, kokkadeks 2 vene tüdrukut. Siis polnud enam rahu – saksa sõdureid oli kõikjal ja tihti toimus vene ja saksa lennukite vahel õhusõda. Pidime kodu jätma – lähedal metsa ääres asuvasse tallu, kus oli õuel maapealne kelder. Kui siis õhusõda jälle pihta hakkas, jooksime keldrisse. Ühel päeval oli jälle äge õhusõda. Kui peale lennukite lahkumist keldriukse lahti tegime – nägime, et maja põleb. Pidime jätma selle keldri ja sügavamale metsa minema, kus oli üks vana maja. Seal oli palju rahvast koos, oli sügis – oktoobrikuu. Ammuvaid lehmi oli mets täis, käisime oma lehmi metsas lüpsmas.
Mardipäev, 10.nov. lähenes, lapsed otsisid riideid ja maske, pidime marti tegema, kuid oh häda – just mardipäeval ilmusid saksa sõdurid koeraga ja teatasid – poole tunni jooksul olgu Saksamaale minekuks valmis! Isegi pööning otsiti läbi, et mõni poleks sinna rettu läinud.
Kompsud tõsteti hobuvankrile, väiksemad lapsed sinna otsa ja meie teekond koos Saksa konvoiga viis Säärele. Oli pime ja vihmane õhtu seal rannas, kui äkki nagu maa-alt ilmus laev, tuled pandi põlema ja kõik käsutati kiiresti laevale. Mäletan, et naised laulsid „Saa vabaks Eesti meri…“
Esialgu viidi meid Vindavi (praegune Ventspils), sealt edasi ilmatu suure laevaga Danzigi (Gdansk). Järgmise selle laeva reisi ajal pommitasid vene lennukid selle laeva põlema. Edasi viidi meid rongiga Rügeni saarele laagrisse. Oli mingi suur kivimaja, meid oli 40 sõrulast ühes ruumis. Magasime põrandal põhus. Tuba oli külm, puid polnud. Süüa sai oi kui vähe, leiba tuli sentimeetri rihmaga mõõta, kui oli toidupäev. Suppi tuli endal keeta mingis suures katlas, kus mõni kartul, tangutera ka, see oli, nagu mu vanaema hiljem ütles, „nagu varese silmapesu vesi“. Mehi meie laagris peale ühe vanamehe ja mõne poisikese polnud, mehed olid juba varem sõtta võetud.
Saksamaal sai ka kerjamas käidud – süüa ei olnud, isegi soola mitte, millest sai teha soolvett, kuhu kartul (kui oli) sisse kasteti. Mõnest saksa perest ikka midagi anti – kas leiba või kartuleid.
Tööealised aeti mõisapõllule tööle – istutama ja rohima. Aga süüa mõisast ei antud.
Ootasime pikisilmi vene vägede saabumist – see tähendas ju koju naasmist. 7.mai oli ärev päev – sakslased panid valged linad akendest välja, poolakatest mõisamoonakad käisid uhkelt ringi – uued riided seljas, valged mütsid peas. Õhtu eel nad saabusid – õnneks sakslane enam vastupanu ei osutanud. Vene sõjavägi asutas end meie laagri lähedale metsa, neilt saime ka veidi toitu.
Täpset aega ei mäleta, kui saime lõpuks hakata koju sõitma, tean, et oli juunikuu. Kahjuks olid raudteed purustatud, näiteks Stralsundi silla all seisis meie vagun kuu aega. Kui vene sõjavägi juhtus teisel raudteel vastu tulema ja meie juures peatus, saime nende käest suppi ja mõni ka leiba, kuid seda juhtus harva. Et lapsi näljasurmast päästa, müüs ema oma kuldkäekella (mille isa talle kihlusepäeval kinkis) vene ohvitserile 10 pätsi leiva eest maha.
Lõpuks jõudsime Virtsu, seal olid inimesed rongi vastas, kes otsisid omakseid. Nii viis üks naine meid oma koju sööma ja kannuga anti veel suppi kaasa.
Kuressaarde jõudes pandi meid kuuks ajaks karantiini, riided olid kuumutamisel pruuniks kõrbenud.
Sõrve, oma koju saime kuu aja pärast, meile anti 1 tuba oma majast. Ülejäänul pesitses vene perekond. Süüa pidime tegema õueköögis. Kogu vara oli minema viidud peale hoonete, ei olnud loomi, põllutööriistu, isa kalapüügiriistu, vilja – riietest ja mööblist rääkimata. Ometi ei viinud ei sakslased ega ka vene sõjavägi neid ära – ikka omad inimesed, kes kaugemalt tulid hobuvankritega ja viisid kõik minema, ka loomad.
1949.a. sunniti meid kodust lahkuma, kuna maja asus baasipiiris, kus eraisikuid ei lubatud elada.
Hiljem lammutasid venelased meie hooned ära ja ehitasid Järvele üles.
Koolis hakkasime käima alles novembris, sest polnud riideid, jalanõusid. Kuna üks kooliaasta jäi vahele, alustasin II klassi 1946.a. Algul oli koolitee 5 km pikk, seda päevas kokku 10 km, kuid see oli siis, kui veel oma kodus elasime, Läbarast Lüllele. Mis koolilõunast sai siis juttu olla, isegi leivakannikat kotis tihti polnud. 1947.a. mais jäin meningiiti, mille tagajärjel kaotasin kuulmise. Arstid ütlesid, et see on Saksamaa kurnatuse tagajärg.
Tänavu võttis Riigikogu vastu seaduse represseeritute päeva tähistamiseks iga aasta augustis. Samuti toimub natsismiohvrite mälestuspäev iga aasta sügisel Mõntu sadamas mälestuskivi juures, kust paljusid Saksamaale küüditati.
Saarekoda
Ester Labo
OMAOOMINGUNÄITUSEL 2009 OSALENUD TÖÖ
Minul on selle majaga olnud pidevad kokkupuuted alates 2008. aastast, mil ma pöördusin sealse sotsiaaltöötaja poole. Tänu temale ma hakkasingi selles majas käima.
Mulle täitsa meeldib SPIK-s käia. See on üks kord nädalas. Siin käib päris palju rahvast.
Enne Veronikat oli selle maja juhatajaks Liivi Vahter, kelle asemel on nüüd Veronika Allas, Sotsiaaltöötaja on meil Juta Levin, Juhtumikorraldaja on Tiiu Randma ja meie tegevusjuht on Tiina Haramaa.
Marju Saar on projektide kirjutaja ja tegeleb meiega siis, kui Tiinat ei ole mingil põhjusel, siis õpetavad Marju ja Rivo meile laulmist ja me laulame koos. Tiinaga jälle teeme käsitööd ja ta ühtlasi ka õpetab meid selles. Samuti oleme koos küpsetanud kohupiima- ja õunakooke.
Pimedate ühingust Marje jälle on õpetanud meile korvide punumist. Muidugi seda võiks rohkem olla, aga hea seegi. Koos käime neljapäeviti.
Tegevus kestab põhiliselt üle kahe tunni, sest mõnele seal olijale tuleb teatud kellaajal ema järgi. Kaks korda oleme käinud Muhus.
Möödunud aasta kevadel, kui käisime Muhus, siis üheks külastuspaigaks oli Tihuse turismitalu, kus kasvatatakse hobuseid. Seal viidi meid hobustega sõitma. Kes istus hobuse seljas, kes sõitis vankriga.
Sõit läks metsa, kus asus suur ohvrikivi. Seal andis peremees meile vilja ja käskis meil see metsa visata ja midagi soovida.
Sõit läks peale seda tagasi talu juurde. Seal pidasime väikest piknikku ja siis sõitsime edasi jaanalinnufarmi. Seal tutvusime peale jaanalindude veel teiste eksootiliste lindudega ja ka kängurud ja väikesed ponid olid selles farmis. Õnneks soosis ilmataat meid, andes meile ilusad ilmad mõlemal korral Muhut külastades.
Sel kevadel käisime Tihuse turismitalus, kus kasvatatakse hobuseid. Kõik toimus nii, nagu möödunud aastalgi.
Suviti on olnud ka suvepäevad, kus kõik puudega inimesed saavad kokku, muidugi kes sinna tulla saavad. See on muidugi ristitud suvekooliks, kus jagatakse ka natuke tarkust. Sel suvel viidi samuti läbi sportlikke võistlusi ja õhtuti oli loterii ja viktoriin. Muidugi võitjaid autasustati väikese meene ja diplomiga. Sellel kokkutulekul oli ka karaoke laulmine. Järgmisel hommikul toimusid veel sportlikud üritused ja ka üllatuskülaliseks oli laulja ja Henry Laks (eelmise aasta külaline oli Erich Krieger). Need olid omamoodi toredad päevad ja seegi kord oli ilmataat meile armuline.
Möödunud aastal olid terviserajal orienteerumis-võistlused. Samuti käisime keeglit mängimas. Tegelikult olin mina ja ma ei mäleta, kes veel meist seal olid.
Tänavu aasta sügisel käisime Mihkli talumuuseumis. Sealt saime samuti teatud elamuse kaasa. Saime teada, kuidas elasid seal möödunutel sajanditel inimesed. Millised tööriistad neil olid ja millest valmistatud. Ka seekord oli ilmataat meile armuline, andes meile päikeselise, kuigi jah tuulise ilma.
Tagasiteel käisime ka Mõnnuste kiriku varemete juures, kus pidi asuma ka ühtlasi Euroopa naba.
Peab tunnistama, mulle meeldis viimase bussijuhi jutt ajaloost, mis oli väga huvitav. Pealegi ta oskas ka huvitavalt rääkida.
Enne aastavahtust toimuvad ka jõululaadad, kus müüme enda tehtud tooteid. Mina müüsin vahvleid, õunu ja oma käsitööd. Peale seda on ka jõulupidu.
Tänu nendele töötajatele on meil koht, kuhu minna ja õppida eluks vajalikku. Mis kõige tähtsam, suhtlemine, mis on väga vajalik. Soovin neile palju edu ja tervist.
Kuldne sügis
OMAOOMINGUNÄITUSEL 2009 OSALENUD TÖÖ
20.okt.2009 Hilja Õun
Käes on oktoober, see sügisekuu,
Kaunis värviehtes seisab põõsas ja puu.
Tuul sahistab rõõmsalt vahtrapuu väras,
Ära karda mind, ma pole varas!
Tuul puult lehe krapsab
Ja teda pikalt lennutada jaksab,
Puualused on varsti lehtedega kaetud
Ja maapind kirju lehevaiba alla maetud.
Taamal seisvad kaskede read,
Nende kuldseid kleite imetlema pead.
Kust nii kaunid rõivad said,
Sügis ise aitas meid.
Lahing lumes
Ülo Voltri OMALOOMINGUNÄITUSEL 2011 OSALENUD TÖÖ 2011.a. lühijutukonkursil Juhhei-3 võitis Ülo Voltri tõestisündinud looga „Lahing lumes“ teise koha. Lühijutt „Lahing lumes“ on ilmunud kohalikus ja vabariiklikus ajakirjanduses
Kas mäletate, mis aastal see oli, kui naistepäeva ajal Saaremaal suur lumetorm möllas, nii et isegi autoliiklus seisis? Ei mäleta? Mina ise ka ei mäleta. Usun, et tol ajal mind ennast Saaremaal isegi ei olnud. Oli vist, ma arvan, umbes aasta tuhat üheksasada kuuskümmend kaheksa. Igatahes naistepäevaeelne päev oli väga ilus olnud. Päike paistis, peaaegu täielik tuulevaikus. Parajalt külm ka. Jäätee Roomassaarest Abruka saarele oli hiljuti lahti aetud ja võisid kasvõi jalgsi Abrukale ja tagasi kui siledat promenaadi pidi jalutada. Tee tähistatud kadakaokstega, mis pistetud traktori poolt lahti aetud lumevallide harjadesse. Sellisel kaunil pühade-eelsel päeval võtsid teekonna Roomassaare Tongrite kuuri juurest jääteed pidi Abrukale ette Arvi Jerohin oma abikaasa Õiega ja Helga Priske, kes olid teel külla oma Abrukal elavate vanemate juurde. Teekond kulges kenasti ja kui jõuti elektrijaama juurde, lepiti kokku, et tagasi minnakse jälle koos järgmisel päeval kell kolm, ja et kohtutakse täpselt samas elektrijaama juures. Tol ajal Abrukale suurelt saarelt pidevat elektriliini ei olnud. Saarel oli oma jõujaam, mille diiselmootor andis õhtuti saarele vajalikku valgust. Juba järgmisel hommikul hakkas ilm rikki minema. Vidutas, hakkas tuult tõstma ning taevas kiskus lumesajule. Kui Vahtra talus oleks hommikul raadiot kuulatud, oleksid nad teada saanud, et on antud tõsine tormihoiatus. Kuid nüüd ei teadnud Helga, tema ema ega keegi teine talus tormihoiatusest midagi. Jälgiti nõndasamuti aeglaselt riknevat ilma ja leiti, et pole hullu midagi – hullemagi ilmaga linnas käidud, pole sel vähesel lumesajul häda midagi. Igaks juhuks ajas Helga soojadele kummikutele püksisääred peale ja ema palus ettevaatuse mõttes ka kepi kaasa võtta. Tükk aega puikles Helga vastu, et milleks ta selle kepi kaasa võtaks, et selline suur ja pikk malakas on käimisel mitte toeks vaid takistuseks. Kuid et ema palve on käsuks, ajas Helga seljakoti selga, surus karuse mütsi pähe, kindad kätte, pani palitukrae kinni, võttis ka kepi kätte, jättis nägemiseni ning asus teele. Elektrijaama juurde jõudis Helga õigel ajal, kuid keda ei olnud, olid Arvi ja tema naine Õie. Oli hakanud juba korralikku lund tuiskama. Tuulgi oli tõusnud nooreks tormiks. Helga vaatas natuke ringi ja oleks justkui märganud juba lumme tuisanud jalajälgi. Helga järeldas, et tema kaaslased ei olnud suvatsenud teda ära oodata ja olid juba linna poole teele asunud. Kui Helga Hülgerahu kandis kadakate vahelt jäätee peale jõudis, oli lumetorm juba oma õiged tuurid peale saanud. Polnud enam taeva ega maa vahet, läbi lumesaju oli vaid paari meetri peale näha. Helga oli siin saarel üles kasvanud ja lapsest saati kalurite õpetusi ja jutte kuulnud. Ta teadis kalurite õpetusest, et kui tormi või uduga merele minna, siis märgi näo peale, kust tuul puhub, siis pole eksimist karta. Seda tegi nüüd ka Helga. Märkis ära, millise põse peale tuul puhub. Kuigi traktor on tee sisse ajanud, pole sellises tuisus kadakaid enam näha ja mine tea, mis jää peal tuisumöllus juhtuda võib. Pealegi võetakse Tori kandis jääd ja kui ta peaks juhuslikult Roomassaarest mööda minema, võinuks ta vabalt jääauku sattuda. Siis tõmbas Helga hõlmad koomale ja andis jalgadele valu. Peatselt märkas ta, et tema ees läbi tormi oleks nagu mingit kogu märgata. Ja oligi inimene! Kuid üksi. Ja mitte Arvi ega Õie, vaid hoopis keegi noormees, Helgale täitsa võõras inimene. Kuid kah teel Roomassaarde. Olgugi võõras, jutustas noormees, et oli Abrukal Elu Urvel külas käinud. Ega sest jutuajamisest sellises tormis midagi välja ei tulnud. Kuid Helga sai lühikestest, läbi tuule, tormi ja lumetuisu kuuldud repliikidest teada, et noormees oli ööbinud Abrukal Elu Urve juures. End tagasi suure saare poole teele asutades oli mees alul enda ees näinud värskeid jalajälgi, mis lumetuisku kadusid, kuid eesminejaid kätte ei saanud. Helga samm-paar ees, noormees tema järel, mindi edasi. Kuid korraga tundus Helgale, et meesterahvas oli tema selja tagant kadunud. Helga pööras ringi ja nii oligi – noormees oli end seadnud lumesaha poolt valli aetud teeäärele istuma ja oli kuidagi väga kössi vajunud. “Mis sul viga on?” küsis Helga, “Aja end püsti ja kiirustame edasi. Vaatame ainult, et tee pealt kõrvale ei kalduks.” Kuid nooruk end püsti ei ajanud ega soovinud ka edasi minna. Naine vaadaku, mis tal jalas on – õhukesed kaproonpüksid, õhukesed sokid ja nahktallaga kingad – ta olla täielikult läbi külmunud ning võimetu edasi liikuma. Mingu naine aga ise edasi ja jätku teda siiasamasse puhkama. Küll kunagi teada saadakse, kus ta hukkus. Tema on üksik ja tal leinajaid ei ole. “No sellist asja mina oma hingele ei võta. Marss püsti ja lähme edasi!” käsutas Helga. Kuid asjata. Siis haaras Helga nooruki peast mütsi ja lõi teda sellega vastu õlgu, kuid noormees ei teinud väljagi, temast polevat enam edasiminejat. Ja mis kasu temast ka on. “Kus sa seda ette tead,” pragas Helga, “me pole veel pärale jõudnud. Kes teab, kus mul sinu abi vaja läheb.” Mees oli täielikku apaatiasse vajunud. Viimases hädas haaras Helga ema poolt kaasa sokutatud pika ja jämeda malaka. Lõi sellega korra üle mehe turja. Ei midagi. Siis lõi kõvemini. Siis paar korda, ikka kõvemini ja ise viimases hädas ja meeleheites. Lõpuks sadasid hoobid vastu mehe turja kõigest jõust, nii kuis Helga vaid suutis. Mõjus! Noormees ajas ennast vandudes jalule. “Kurat,” vandus ta valjusti, “Sellist naist pole ma oma elus veel näinud, kes meest nõnda peksab.” Aga mees sai jalule, eluvaim sisse ja jalad liikvele. Nii kiirustati jälle edasi. Lumi, mis tuiskas vastu nägu, samaaegselt sulas ja külmus. Kuidas see nimetu noormees edasi jõudis, mida ta mõtles või tundis, sellele temaga koos edasi rühkiv naisterahvas ei mõelnud. Tema tahtis, et noormees temast enam maha ei jääks, et nad täistuisanud teelt kõrvale ei kalduks. Äkki tundis Helga läbi tuisu ja tormi ninas turba lõhna. Peast käis läbi mõte, et see on maa! Ja korraga kerkis nende ette mingi tume müür või sein – kas nad olid tõesti tulnud nii täpselt Tongrite kuuri alla välja? Helga peatus ja ütles noormehele, et ta läheb ja vaatab. Sai vaid paar sammu edasi astuda, kui vajus rinnuni sügavasse lumme. Jalad toetusid küll kindlale pinnale, kui edasi ei saanud sammugi. Lumehang hoidis Helgat kindlalt enda võimuses. Nüüd tuli noormehele eluvaim sisse, et Helga lumevangist välja aidata. Helga võttis seljakoti seljast ja upitas selle kepiga noormehe poole, kes oli end kõhuli heitnud ja hästi ettevaatlikult lähemale roomas. Noormees sai seljakoti sangast ja kepist kinni, teisest otsast hoidis Helga, ja nõnda saigi Helga liikvele. “Noh, näed nüüd, kus sinu abi vaja oli, üksi ma oleksin siia jäänudki,” ütles naine hingeldades. Varsti olid kaks kurnatud rändurit õnnelikena Tongrite maja korteris, Pärna Alberti juures, kes koos naisega oli seal endale eluaseme üürinud, kuniks linnas nende endi maja valmis sai. Soojas toas hakkasid rändurid üles sulama. Teel olles Helga, nagu ta hiljem tunnistas, üldse külma ei tundnud. Ainult kogu lumi, mis ta külge kleepus, sinna ka külmus. Ja nüüd sooja käes sulas kõik üles. Ja hakkas tõsiselt külm. Pärna pere pakkus neile kuuma teed ja Albert rõõmustas, et neil juhtus kodus olema asunik viina. Helga püüdis viinast keelduda, kuid oli siiski sunnitud selle kuuma teega ära jooma. Noormees sundis tagant, et turgutagu aga tema elupäästjat, et temale endale ei ole enam midagi vaja. Aga kuuma teed viinaga sai ka noormees. Õhtuks jäi tuul vaiksemaks ja autobussiliikluski taastus. Järgmine päev oli Helgal tööst vaba. Kui ta ülejärgmisel hommikul Lossi poodi tööle tuli, ootas teda ees ülisuur kommikarp. Selle oli eelmisel päeval poodi temale kingiks toonud toosama noormees ja palunud oma elupäästjale edasi anda. Täna kahtleb Helga, kas ta kunagi üldse teadiski selle noormehe nime, keda ta Roomassaare ja Abruka vahelisel jääteel kunagi nii armetult kepiga läbi peksis, kuid kes lõpuks ka tema enda elu päästis. Kindlasti peab see noormees kusagil oma pensionipõlve ja mine tea, kas mäletabki seda hullu naist, kelle käest ta peksa sai.
