Huvitavat lugemist
SEGI NAGU PUDER JA KAPSAD – ERIVAJADUS, ERILISUS NING VAIMNE JA FÜÜSILINE PUUE
Toivo Niiberg, psühholoog-nõustaja ja koolitaja, Õpetajate Leht, 16.03.2018
„Maailm on täis lolle. Kuidas neist vabaneda? Jääda üksi ja koristada ära ka peegel …” Voltaire
Kellele küll on vaja sellist segadust erivajaduse tõlgendamisel? Kas seda on vaja raha kokkuhoidmiseks hariduses või selle ümberkantimiseks europrojektidest? Tõeliselt haige lapse mõnitamiseks ja alandamiseks? Enam-vähem normaalse lapse ahistamiseks? Andeka lapse ande äranullimiseks? Koolivägivalla ja kooli-stressi suurendamiseks? Niigi ülekoormatud õpetaja koormamiseks ja vastutuse suurendamiseks?
Erivajadus on vajadus, mis on määratletud inimese kehalise, vaimse või käitumusliku kõrvalekaldena ning mille korral inimene vajab oma võimete arendamiseks ja rakendamiseks erilisi tingimusi, erivahendeid ja erikohtlemist. Erivajaduse põhjused on bioloogilised või sotsiaalsed (vaimsed) ja sageli võivad need põimuda. Erivajadusega laps on sama lai mõiste nagu tavalaps.
Loe artiklit Õpetajate Lehe kodulehelt koos kommentaaridega
LOE JA JÄTA MEELDE: KUIDAS PÄÄSEDA LÄBI JÄÄ VAJUNUD AUTOST?
Raul Sillaste, kes kannab kunstnikunime Roy Strider, õpetab Munalaiu tragöödia valguses suhtlusvõrgustikus, kuidas uppuvast autost eluga pääseda. Elutarkust oli temaga jaganud ralliässast isa.
8.veebr.2018 Õhtuleht avaldas postituse täies mahus
„Traagiline õnnetus Munalaiu juures... küllap olete kursis. Kaubik võttis suuna üle jää sihtmärgile ning vajus merre, 4 inimest hukkunud. Mul on siinkohal midagi öelda. Minu isa Rein oli omal ajal kõva rallisõitja ning käis läbi tulest, veest ja vasktorudest. Toona käidi autoga Peipsi peal kalal kõvasti. Mäletan, et isa jagas alati nõuannet, kuidas käituda, kui autoga läbi lennatakse. Sõitsin omal ajal jäärajarallisid, tihti oli veekogul juba vesigi peal. Jätsin tema ütlused hästi meelde. Nõnda on vähemalt 2 inimest tema nõu läbi ka elusalt pääsenud peale säärast õnnetust.
EESTI VÄHILIIDU PRESSITEADE
4. VEEBRUAR ON ÜLEMAAILMNE VÄHI VASTU VÕITLEMISE PÄEV
Ülemaailmne vähi vastu võitlemise päev toimub igal aastal 4.veebruaril ja on pühendatud vähivastasele võitlusele. Rahvusvaheline vähivastane liit UICC (Union for International Cancer Control) kutsub inimesi mõtlema, mida meie ühiskonnas saame või mida mina isiklikult saan ära teha vähiga võitlemisega seoses. Igal aastal diagnoositakse maailmas 14 miljonit uut vähijuhtumit ja registreeritakse 8,8 miljonit vähisurma. Kõigil inimestel, vaatamata nende elukohale, on õigus saada võrdsetel tingimustel kvaliteetset vähiravi. Kahjuks on veel riike, kus tervishoiusüsteem on alarahastatud ja on palju inimesi, kellel puudub ravikindlustus ning seetõttu puudub pääs vähi varasele avastamisele ja elupäästvale ravile. Vähi vastu võitlemise päev on hea võimalus tõsta vähihaigus esile inimeste mõtetes läbi meediakajastuste, et mõjutada nende hoiakuid ja oma tervisesse suhtumist. Haarata kaasa riigi tervishoiupoliitika eest vastutavaid isikuid ning esmatasandi meditsiinitöötajaid, kes looksid Eesti inimestele parimad võimalused vähi varaseks avastamiseks ning kaasaegseks raviks.
Eesti Vähiliit juhib sel päeval ühiskonna tähelepanu sellele, et Eesti riik vajab terviklikku ja süsteemset haiguste ennetamise programmi, mille keskmeks on inimene.
Oluline on tõsta inimeste teadlikkust võimendades sõnumit, et vähki saab ennetada või varakult avastada, mis aitaks oluliselt vähendada vähisurmade arvu.
ÕIGUSKANTSLERI NÕUNIK SELGITAB:
PERELIIKMED EI PEA TINGIMATA OMA TÖÖKOHTA JÄTMA NING EAKAT EMA HOOLDAMA HAKKAMA
Kristi Ploom, õiguskantsleri nõunik
________________________________________
Ratastoolid, Foto: Ester Vaitmaa
Ikka ja jälle tõusetub küsimus, kui palju ja millal peab omavalitsus aitama inimest, kes ise enam toime ei tule. Mida siis ikkagi võib abivajaja vallalt või linnalt oodata?
Eelkõige peab täisealine inimene ise oma igapäevaeluga hakkama saama. Vajadusel tuleb perel teda aidata. Need alustalad tulevad juba põhiseadusest. Selle tõdemusega põhiseadus aga ei lõpeta. Ka riigil on kohustus aidata inimest, kui tal pole enam jaksu, võimalusi või oskusi enda ja oma pere abiga toime tulla. Selle kohustuse täitmiseks on Riigikogu näinud ette rea sotsiaalteenuseid, millest paljusid peavad pakkuma oma inimestele just vallad-linnad.
ERILISED PURJETAJAD
KUTSE - Kallis sõber
Oled Sa kunagi proovinud, kuidas purjekas tuule jõul liigub ja seda juhtinud? Tule ja proovi, meri on kõigile.
Purjetamine erivajadusega inimesele:
Pärnu purjetamisnädalal L, 10.06 kl 17 Pärnu jahtklubis,
Tallinna Merepäevadel L, 15.07 kl 16-19 Lennusadama B-kail,
Kuressaare Merepäevadel R, 11.08 kl 17 Kuressaare jahisadamas
Registreerumine kohustuslik:
Purjetamine toimub paatidega, milles kapteniks võistluspurjetaja; eelnevalt kaldal juhiste ja päästevahendite jagamine. Tallinnas on merele minekuks kolme inimese purjekad, surfamine ja paraolümpiapaadid 2.4mR.
Kõik tegevused osaleja enda vastutusel.
Lisateave: Külli Haav, parapurjetamise initsiaator, tel.: 5119433
Liitu ka FB grupiga, et saada jooksvat infot
https://www.facebook.com/erilisedpurjetajad/
PRESSITEADE
Erivajadustega inimesed lähevad purjeprojekti raames merele
Et puuetega inimesed saaksid osa lainevahust, sõidurõõmust ja meretuulest, on neil eeloleval suvel võimalus purjetamise proovitundides käia. Projekt kannab nime Erilised Purjetajad ja purje trimmimiseks ulatab seal abikäe ka olümpiasurfar Ingrid Puusta.
"Soovin aidata puuetega inimesi purjetama, kuna see sport on nii vabastav ja mõnus. Iseseisvalt mereleminek võib olla alguses natukene keeruline – nii, et teeme selle lihtsaks ja kättesaadavaks kõigile," rääkis Puusta enda missioonist. "Purjetamine on kõiki haarav sport. Purjelauasport on mulle andnud elustiili, millest ma unistadagi ei osanud. Kõik veepealsed tegevused rahustavad, nad kaotavad mu mured ja probleemid. Olen ise purjelaudur, see on mind viinud muude veesportideni nagu aerulaud, purjetamine, lohesurf ja lainesurf."
Nii saabki Noblessneri Jahtklubi purjetamiskooli initsiatiivil ja professionaalse treeneri käe all esmateadmisi tuuleoludest, paadiehitusest ning lihtsamatest manöövritest merel. Pärast ABC omandamist saavad huvilised juba ise purjepaati istuda ja kogenud roolimehe käe all merel käia.
"Parapurjetamine annab palju uusi võimalusi – uusi tutvusi, uusi sihtkohti, uusi eesmärke," ütles Eesti ainus parapurjetaja Anre Nõmme, kelle sõnul peavad ka puuetega inimesed saama merele minna, kui Eesti soovib tõeline mereriik olla. "Parapurjetamine on parim spordiala – võitlus iseenese, looduse ja tehnikaga."
Kui Ingrid Puusta tutvustab projektis osalejaile surfamist, siis Nõmme jagab teavet ja kogemusi parapurjetamisest.
Eriliste Purjetajate koolitusel saab osaleda Merepäevade raames 15.juulil kell 16-19 lennusadama B kai juures, kus ootavad proovimist nii purjelauad kui ka paraolümpiaklassi kuuluvad purjekad 2.4mR ja moodsad RS Questid. Vanusepiiranguid osalemisel ei ole, ent tähtis on end eelnevalt kirja panna – ja seda keskkonnas http://bit.ly/2n3Q6BX
Lisaks Tallinna merepäevadele toimuvad purjetamise proovipäevad 10. juunil Pärnu purjetamisnädala raames Pärnu Jahtklubis ja 11. augustil Kuressaare merepäevadel Kuressaare jahisadamas. Maitsvate võileibadega varustab purjetajaid Mamma ja karastusjooke pakub A.Le Coq. Osa kulusid kattis Ingrid Puusta Läänemere ületuse kampaania, osa katmiseks on plaanis korjandus.
VALGUSE KAJA - Eesti Pimedate Liidu infoleht - Kevad 2017
Eessõna: Eesti Pimedate Liit on 95-aastane!
Ago Kivilo, juhatuse esimees
Eesti Pimedate Liit sai oma alguse 95 aastat tagasi. Palju õnne meile ja jaksu ka edaspidi nägemispuudega inimeste huvide eest seista!
Kuid tuleme siiski tänapäeva tagasi. Sel aastal on liidu tegevuse keskpunktis nägemispuudega laste ja täiskasvanute haridus. Teema on keeruline, kuid loodame kui mitte enamat siis vähemasti nägemispuudega inimeste hariduse valukohti teadvustada ja neile otsustajate tähelepanu juhtida. Sellest ajakirjanumbrist võite lugeda intervjuud Tartu Emajõe Kooli uue direktori Kristel Metsaga.
Põletavaid teemasid on teisigi. Jätkuvalt on meie südamel ligipääsetavus. Eelmisel aastal valmis liidu eestvedamisel juhend, kuidas luua nägemispuudega inimeste jaoks ligipääsetav keskkond. Selles vallas töö jätkub. Ajakirjast leiate Artur Räpi artikli veebilehtede ligipääsetavusest nägemispuudega inimeste jaoks. Reisimise ligipääsetavuse tagamaid avab Jakob Rosin.
LOODUD ON UUS KODULEHT, MIS ON MÕELDUD DEMENTSUSEGA INIMESTELE JA NENDE LÄHEDASTELE
Koduleht www.dementsus.ee on haridusliku eesmärgiga loodud pidevalt täienev ja arenev elektrooniline ressurss, mis on mõeldud dementsussündroomiga elavate inimeste ja nende lähedaste toetamiseks ja elukvaliteedi võimalikult kaua kõrgena säilitamiseks. Kodulehelt leiavad tööks vajalikku abimaterjali ka tervishoiu- või sotsiaalhoolekandespetsialistid.
Kodulehelt võib leida mitmekülgset teavet dementsussündroomi kohta, sealhulgas on põhjalikult kirjeldatud dementsuse sümptomeid ja raskusastmeid, mis aitab perel paremini haigust silmas pidades tulevikku planeerida. Lisaks oleme kokku kogunud ja kohandanud praktilisi nõuandeid dementsusega elavatele inimestele ja nende lähedastele ning kajastanud tervise- ja sotsiaalhoolekandeasutusi, kust pere võiks täiendavat abi ja toetust saada.
MIDA TOOB TÖÖEALISTELE PUUDEGA INIMESTELE 1. JUULI 2016 TÖÖVÕIMEREFORMI VAATES?
Anneli Habicht, Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht
Regina Salmu, Sotsiaalkindlustusameti kommunikatsiooninõunik
Töövõimereformi käivitumise ajal kehtib korraga nii vana kui uus metoodika. Et muudatustest oleks lihtsam aru saada, selgitame ja toome näiteid, kes, kuhu ja millal peab pöörduma.
1.07.2016 käivitub töövõimereformi teine etapp, mis muudab töövõime ja puude raskusastme tuvastamise metoodikat. Senised töövõime kaotuse protsendid asenduvad uues süsteemi järk-järgult kaheastmelise süsteemiga: osaline töövõime ja puuduv töövõime. Senise töövõimetuspensioni asemel hakatakse määrama töövõime toetust, mille suurus alates 1.07.2016 on osalise töövõime korral 192 ja töövõime puudumisel 337 eurot kuus. Kui uue hindamise tulemusena tuvastatakse senisel töövõimetuspensionäril osaline töövõime, kuid varasem töövõimetuspension ületab uut toetust, siis säilitatakse toetus varasema töövõimetuspensioni määras. Seda tingimusel, et inimene oli püsivalt töövõimetuks tunnistatud kestusega vähemalt kaks aastat ja töövõime hindamise taotlus on töötukassale esitatud tähtaegselt. Näiteks kui teile on praegu määratud 90%-ne töövõimetus kestusega alates 01.03.2015 kuni 30.04.2017 ning te saate praegu töövõimetuspensioni 286 eurot kuus, kuid peale uut hindamist määratakse teile osaline töövõime, ei hakka te saama uut toetust 192 eurot kuus vaid varasema pensioniga võrdset toetust ehk ikka 286 eurot kuus. Seega pole vaja karta toetuse vähenemist uues süsteemis. Uusi töövõimetoetusi hakatakse sarnaselt vanaduspensionidele kord aastas indekseerima. Osalise töövõimega isikul on õigus töövõimetoetusele juhul, kui ta täidab aktiivsusnõudeid: töötab, õpib või on töötuna arvele võetud töötukassas.
TOM RÜÜTEL ASTUB LAVALE
Autor: Monika Puutsa
– 30/01/2016
Saarlane Tom Rüütel astub näitlejana lavale pimedate elust rääkivas lavastuses “Kes kardab pimedat?”
Põhja-Eesti pimedate ühingu juures tegutseva Eesti esimese pimedate ja vaegnägijate teatri Terateater lavastus esietendub Tallinnas Vaba Lava teatrikeskuses 19. veebruaril.
Tutvustuse järgi on “Kes kardab pimedat?” lugu noortest pimedatest inimestest, kes on oma elus jõudnud pöördepunkti, lugu vabanemisest, lendutõusust, oma unistuste poole liikumisest.
Tom astub lavastuses üles noormehe rollis, kes agiteerib pimedaid bändi moodustama. “Bänd saabki lõpuks kokku ja me osaleme Eurovisionil,” rääkis Tom.
Idee autor ja lavastaja on Terateatri kunstiline juht Jaanika Juhanson, näidendi kirjutas spetsiaalselt Terateatrile hinnatud näitekirjanik Martin Algus.
Terateater alustas tegevust 2013. aastal, Tom Rüütel liitus teatriga mullu sügisel. Tema oma kinnitusel oli see väga mõnus otsus.
“Mõtlesin, et kunagi sai ju näitlemisega päris pikalt tegeldud ja miks mitte seda edasi teha,” ütles Rüütel Saarte Häälele. “Sattusin sellest õigel ajal õigete inimeste juurde rääkima ja nii mind Terateatrisse võetigi.”
Tomi sõnul pole ta lavastuses publiku ette astuva seltskonna seas sugugi ainus nägija – lisaks pimedatele ja vaegnägijatele kuuluvad sinna nende nägijaist sõbrad. “Osalemine teatri töös annab mulle julgust ennast väljendada,” leiab Tom.
Tom jagas Facebookis üleskutset, paludes hooandjate abi, et lavastuse eelarves auk täita (lavastus on loovprojektide toetuskeskkonna Hooandja projekt, mis vajab rahastust – toim). “Et lavakujundus saaks üles ehitatud, kostüümid soetatud ning, kõige tähtsam, et me saaksime osta ühele meie osatäitjale uue kitarri katkiläinud vana asemele ja rentida lavapealsed kõlarid,” selgitas ta.
Lavastus „Kes kardab pimedat?“
Kasutaja Jaanika Juhanson projekt kategoorias Teater
Kas pime käib teatris? Kas pime nutab? Kas pime armub? Kas pime tantsib? Kas pime näeb unenägusid? Kas pime liikleb tänaval? Kas pime loeb raamatut? Kas pime vaatab televiisorit? Kas pime pidutseb? Kas pime seksib? Kas pime läheb ise lavale?
Lavastus „Kes kardab pimedat?“ on lugu vabanemisest, lendutõusust, oma unistuste poole liikumisest. Mitmest noorest pimedast inimesest, kelle elus on ühel või teisel moel pöördeline punkt. Aga ühtlasi saavad lavastuses vastuse nii mõnegi nägija küsimused, kuidas ikka täpselt pime inimene elab ja toimetab. Ehk saavad tuulutatud mitmedki ühiskonnas levinud hirmud ja müüdid, mis pimedate kohta liikvel.
Terateater on Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juures tegutsev Eesti esimene pimedate ja vaegnägijate teater, mis tegutseb alates 2013. aasta sügisest. Lisainfo: facebookist ja kodulehelt.
PUUE EI KAOTA NAISE ILU
4. märts 2015|Ilutoimetus
http://www.femme.ee/ilu/puue-ei-kaota-naise-ilu
Veebruaris toimus Eestis esimest korda fotosessioon, mille eesmärk oli näidata erivajadustega naiste võrdsust suguõdedega. Fotosessioonil osalesid Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühingu naised, kes said võimaluse nautida jumestamist ja soenguseadmist ning seista professionaalse fotograafi eest.
Iga naine vajab julgustust, inspiratsiooni ning ilu oma ellu, samuti rõõmu koosviibimisest ja meeldejäävaid sündmusi. Just seda kogu ettevõtmine ka saavutas.
Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühingu eesmärk on muuta inimeste hoiakut erivajadustega naiste suhtes – nad on tegelikult nagu sina ja mina, kes väärivad märkamist ja armastavad suhelda.
„Fotolavastus ei olnud kergete killast. Uue asja alustamine polegi kunagi kerge ja lihtne. Mina valmistasin seda projekti kõigi osapooltega ette umbes kuu aega. Pildistamise päev oli pingeline ning kuna tegin meiki ise, oli iga minut loetud. Ilma supertiimita, kuhu kuulusid stilist, juuksur, fotograaf ja assistent, poleks ma mingil juhul hakkama saanud. Modellid olid õnnelikud ja osavad ning mingit esinemiskrampi ma neil ei täheldanud. Õhtuks olime kõik rampväsinud ja istusime tund aega käed rüpes enne, kui jaksasime asju kokku korjama hakata,” kommenteerib kogu projekti initsiaator ja elluviija Külli Haav.
Rea Kukk
Foto: Sven Tupits
Minu jaoks on naiselikkuse puhul kõige tähtsamad naise olemus, iseloom, suhtumine ellu jne. Kõik eelnev väljendub ka välimuses. Näiteks ei ole minu arvates naiselikud sellised naised, kes liigtarvitavad alkoholi, suitsetavad ja ropendavad, ning jahinaised, sest naine võiks elu hoida ja kaitsta, mitte aga tunda rõõmu elu hävitamisest. Võtan kõige meeldivamate komplimentidena siiraid ütlemisi stiilis: sa oled simulant, tegelikult sa näed.
Katre Lambut
Foto: Sven Tupits
Naiselikkus on mõnikord õrnus, mõnikord enesekindlus. Lahedaim kompliment: sa oled maailma parim.
Jelena Pipper
Foto: Sven Tupits
Minu jaoks on naiselikkus hellahingelisus ja suur empaatiavõime. Kõige parem kompliment on see, mis sosistatakse kõrva.
Merilyn Merisalu
Foto: Annela Samuel
Minu jaoks on naiselikkus salapära, eneseteadlikkus ja enesearmastus. Meeldivaim kompliment, mis mulle on tehtud: oled müstiline, imetlen sind.
Christel Sogenbits
Foto: Sven Tupits
Järgmiseks unistuseks on korraldada moedemonstratsioon, kuid oma vahendite nappuse tõttu pole see unistus hetkel veel käega katsutav. Kui soovid anda oma panuse, et need erilised naised saaksid ka võimalusse särada moe-showʼl, siis igasugune toetus on oodatud. Abi saab pakkuda nõu ja jõuga, kirjutades meiliaadressile thpnu@epnu.ee.
Samuti oodatakse kõiki kaasa elama ja mõtlema Facebooki lehel.
Panustada saab ka annetusega Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühingule.
Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing MTÜ
Registrikood: 80355326
A/a: 221057250239 (Swedbank AS)
SWIFT kood / BIC: HABAEE2X
IBAN: EE642200221057250239
Selgitus: Annetus, moeshow
Juuksed: Kristin Aarma
Stilistika: Aili Sture
Jumestus: Külli Haav
Riided: Reserved, Repeat ja Zara
Ning eriline tänu koertele: Maali ja Ebony
SOTSIAALMINISTEERIUM KULUTAB 150 000 EUROT TÖÖVÕIMEREFORMI REKLAAMI UURINGUTELE
Kadri Ibrus
http://epl.delfi.ee/news/eesti/sotsiaalministeerium-kulutab-150-000-eurot-toovoimereformi-reklaami-uuringutele?id=70878103
Sotsiaalministeerium on otsustanud nüüd, kui töövõimereformi seadused on juba vastu võetud, uurida puuetega inimeste käest, kuidas neile paremini meediakampaaniat teha ja seadusi n-ö maha müüa. Selleks on välja kuulutatud hange. Kampaania tegemise uurimiseks on kavas kahe aasta jooksul kulutada kuni 150 000 eurot.
Nagu teada, oli ja on puuetega inimeste seas endiselt suur vastuseis sellele, kuidas töövõimereform kavatsetakse ellu viia ja Euroopa Liidu raha kasutada. Nüüd jääb kritiseerijatele mulje, et ministeeriumil on kavas küsida taas sihtrühmalt infot selleks, et osata neid mõjutada valutumalt vastu võtma seda, mis on juba valmis tehtud. Puuetega inimestele näib kohatu kasutada nüüd märkimisväärseid summasid meediakampaania jaoks.
Kampaania jaoks on kavas uuringuid teha kahes etapis ja kolmes jaos. Esiteks kavatsetakse korraldada uuringud elanikkonnas üldse, aga ka töövõimekaoga inimeste ja tööandjate hulgas, et selle põhjal valmistada ette n-ö reklaamikampaania avalikes kommunikatsioonikanalites. Nagu ministeerium ise sõnastab, on uuringutest saadud infot vaja „töövõimekaoga inimeste probleeme (sh tööle saamist ja töötamist) ning nende lahendusi puudutavate sõnumite koostamiseks”.
Nüüd, kui reformi seadused on juba vastu võetud, otsib ministeerium lahendusi ja sõnumeid. Puuetega inimeste käest küsitakse nüüd, mida nad enda töötamisest ja ühiskonda kaasatusest ise arvavad ning millised on nende meediatarbimise harjumused. Kui need uuringud on tehtud ja kampaania koostatud, on kavas teha jälle uued uuringud sihtrühmades, et uurida, kuidas kampaaniat märgati ja kas hoiakud on muutunud. Et teha selgeks, kas meediakampaaniast oli ka tolku.
Hiljaks jäänud uuringud
„Hiljaks on jäädud selliste uuringutega,” leidis Eesti liikumispuudega inimeste liidu tegevjuht Auli Lõoke, kelle arvates ei ole ministeeriumi tegevuse järjekord loogiline.
„Loogiline oleks, et nende uuringutega oleks alustatud kogu protsessi – et enne seaduse tegemist sondeeritakse pinda,” leidis Lõoke. „150 000 eurot on minu silmis väga suur summa. Ma pole sugugi veendunud, et puudega inimeste tööle saamist aitaks kuigivõrd selline suur investeering kommunikatsioonitegevusse,” ütles Lõoke.
Puuetega inimeste liite hämmastab selline rahakasutus juba sellepärast, et kui reformi tehti – ja tegelikult juba enne seda – saatsid nad ministeeriumi sadade lehekülgede kaupa oma arvamusi selle kohta, mis on probleemid ning mida ja kuidas tuleks muuta.
Töövõimereformi seadustamise aegne kriitika seisneski selles, et puuetega inimeste arvamusi ei arvestatud. Sellepärast näib neile kohatu kasutada nüüd veel märkimisväärseid summasid meediakampaania jaoks. Arvestades näiteks, et käesoleva aasta riigieelarvet koostades ei leitud isegi 50 000 eurot puudega laste hoidmiseks, et proovida veidigi leevendada omaste hooldajate koormust.
Ministeerium: uurime, et reformi edukalt rakendada
„Sihtgruppide informeerimine töövõimereformiga seotud muudatustest ja eesmärkidest on oluline reformi edukaks rakendumiseks,” kommenteeris rahakulutuse mõttekust ministeeriumi kommunikatsioonijuht Kristel Abel. „Laiemalt soovimegi uuringuga saada ülevaadet hoiakutest vähenenud töövõimega inimeste osalemise kohta ühiskonnas. Kokkuvõtlikult saab uuringu tulemuste abil kavandada erinevaid tegevusi selleks, et Eesti ühiskond muutuks avatumaks, tööandjad oleksid senisest enam valmis värbama vähenenud töövõimega inimesi ning erivajadustega inimesed tunneksid, et ühiskond soosib nende tööturul osalemist,” lisas Abel.
Abel möönis, et uuringuid on töövõimereformi tehes juba korraldatud. Uusi on vaja laiemaks kommunikatsioonitegevuse planeerimiseks. Seda, kui palju meediakampaania ise maksma läheb, ka suurusjärku, keeldus Abel avalikustamast.
TARMUKAD PIMEDAD RAJASID TARTUSSE ENDALE MASSAAžISALONGI
Pimemassaaž ei tähenda seda, et massaaž toimuks pimedas või et seda tehakse ainult pimedatele. „Meil toimub siin töö naturaalnaha ja parimate õlidega," naljatlevad Eve ja Toomas Treial – pimedad massöörid, kes töötavad juba teist aastat Tartus E-Kaubamajas asuvas Toomas Treiali pimemassaažitoas.
Eve Treial (44) on pime olnud 23 aastat ja Toomas Treial (50) 14 aastat. Neid ühendab lisaks heale huumorisoonele ja paljudele muudele asjadele veel tõik, et nad mõlemad olid nõukogude ajal lapsdiabeetikud. Mõlemad kaotasid nägemise suhkruhaiguse tõttu.
Eve sõnul ongi pimedad suhkruhaiged enamasti nõukaaja pärand. „Meil ei olnud võimalik regulaarselt veresuhkrut mõõta," nendib ta, et suhkrutõbi kahjustab nägemist, kui seda ei ravi.
Evel polegi seni ühtegi teist diabeeditüsistust, Toomas on tema sõnul aga tüsistuste musternäidis.
Kuidas Eve ja Toomas massööritööni jõudsid?
Eve jäi pimedaks 1992 aastal. Siis istus ta viis aastat kodus, kuniks teda kutsuti Põhja-Eesti pimedate ühingusse ja pakuti võimalust minna teiste omasuguste juurde.
Ning asjade loomuliku käiguna õppiski ta 2000. aastal pimemassaaži. Tõsi, Eve tunnistab, et temaga peeti läbirääkimisi sinna kursusele asumiseks terve aasta. „Ma ei tahtnud sugugi kodust välja minna. Mul nappis kogemusi teiste pimedatega suhtlemisel ning ma kartsin, et ma ei saa hakkama," tunnistab ta.
2003. aastal kohtusid Toomas ja Eve Värskas, kus Pimedate liit õpetas pimedatele, kuidas ennast aidata. Sellest peale on käidud ühist rada. Toomas naerab, et kuna Eve tahtis ka mõnikord massaaži saada ja et ta ilma paberiteta inimest kätega enda kallale ei lasknud, oli temagi sunnitud massööriametit õppima minema.
„Muidugi ma utsitasin Toomast kursustele minema. Inimene, kes on praktiliselt kogu oma elu armastanud kätega tegutseda – teinud köögimööblit, joonistanud – saab hakkama ka massaažiga. Kellele meeldib käsitööd teha, neil on tundlikud käed," selgitab Eve.
Eve ja Toomas olid proovinud tööle saada mitmesse salongi, kuid tõik, et nad on pimedad, lõpetas salongiomanike soovi neid palgata juba eos. Ühes salongis käis Eve ka proovitööl, kuid tagasisidet pole sealt saanud senini.
Kui Evel lõppes 2013. aasta 1. augustil lepinguline palgatöö, oli aeg enda firma tegemiseks küps. Toomas võttis end töötuks ja läks töötukassa toel ärikoolitusele.
„Mul pole küll lõplikke andmeid, kuid niipalju, kui ma kuulnud olen, siis meie kümneliikmelise rühma äriplaanidest rahastati kaks. Üks oli minu plaan," kostab Toomas. Seejuures kursuste ajal kuulis ta pealt ka rühmakaaslaste omavahelist vestlust teemal: mis see pime siit küll otsib?
Evele ja Toomasele on õpetlik olnud aga massaažitoas tegutsemise iga päev, iga päevaga läheb neil ka järjest paremini. Ning mõlemad õpivad massaažiliike järjest juurde, et oma klientidele võimalikult parimat teenust pakkuda.
Mis paari massaažitöö juures võlub? „Meie töö on naturaalnaha ja parimate õlidega, puhas käsitöö. Puhas looming," sõnab Eve rahulolevalt. Toomas kinnitab seda, et talle on meeldinud terve elu kätega töötada. „Alguses panin võimendeid kokku, siis ehitasin mööblit ja nüüd olen jõudnud elus inimeste juurde," muheleb ta.
Kas Eve ja Toomas on mõnikord saatuse peale tigedad ka?
"Absoluutselt!" põrutab Eve pikemalt mõtlemata, sest see käib tema sõnul asja juurde. Aga igal sellisel hetkel küsib ta endalt: "Mis see mulle annab?". "Siis olen neli minutit hästi tige ja küll see üle läheb. Mis siis teha, et see kõik on minuga juhtunud, saatusest tuleb üle olla," räägib ta.
Eve sõnul sattusid nad Toomasega mõlemad olukorda, kus oli valida: kas ujuda edasi või uppuda. Nemad valisid ujumise. Nüüd on nad rahul, et on vaatamata oma puudele kodust välja tulnud ja ettevõtlusegagi algust teinud. „On muidugi küllalt pimedaid, kes on endiselt kodus. Kui neile meeldib seal askeldada, on see absoluutselt nende vabadus," ei heida rõõmsameelne paar kellelegi midagi ette, kuid ometi soovitab proovida.
Sest mõnikord võib risk julgeda nina kodust välja pista end õigustada. Eve ja Toomas on üheskoos kõigi raskuste kiuste loonud endale töökohad, õpivad sellel igal päeval midagi uut ning askeldavad üheskoos igati õnnelikuna.
KAJASTUSI RIIKLIKU TÄHTSUSEGA KÜSIMUSE ARUTELUST 06.11.14
Täna me juba teame, et riiklikult tähtis küsimus osutus riiklikult tähtsusetuks küsimuseks (Tiina Kangro kalambuur).
Valik kajastusi riiklikult tähtsusetu küsimuse kohta - töövõimereform ja puuetega inimeste olukord - meedias.
Kanal2
http://www.reporter.ee/2014/11/06/lunklik-toohoivereform-jatab-puudega-inimese-ikka-tootuks/
Terevisioon (vaata alates 38.40)
http://etv.err.ee/v/meelelahutus/terevisioon/saated/4b768ed8-737e-4fd4-a875-4b618e8dcb69
Delfi: BLOGI: Riigikogu arutas töövõimereformi peaaegu tühjas saalis
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/blogi-riigikogu-arutas-toovoimereformi-peaaegu-tuhjas-saalis?id=70096591
Jürgen Ligi omaste hooldajatele: mis te ummistate infokanaleid!
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/jurgen-ligi-omaste-hooldajatele-mis-te-ummistate-infokanaleid?id=70105075
Postimees:
Liisi Uder: kolm eeldust töövõimereformi õnnestumiseks
http://arvamus.postimees.ee/2981609/liisi-uder-kolm-eeldust-toovoimereformi-onnestumiseks
Tiina Kangro: töövõimereformi patoloogia
http://arvamus.postimees.ee/2981787/tiina-kangro-toovoimereformi-patoloogia
Jürgen Ligi: töövõimereformi kriitika on teadlik ja silmakirjalik vale
http://arvamus.postimees.ee/2982047/jurgen-ligi-toovoimereformi-kriitika-on-teadlik-ja-silmakirjalik-va
Töövõimereform puust ja punaseks ehk mis riigikogus täna ütlemata jäi
http://www.postimees.ee/2981971/toovoimereform-puust-ja-punaseks-ehk-mis-riigikogus-tana-utlemata-jai
Puudega inimesed: kahest eelnõust on reformiks vähe
http://www.postimees.ee/2981987/puudega-inimesed-kahest-eelnoust-on-reformiks-vahe
Õhtuleht:
Ratastoolipoiss Siim võitis masenduse ja sai tööle abiõpetajana: tundsin, et ei taha enam kodus istuda, ajudele hakkas
http://www.ohtuleht.ee/602802/ratastoolipoiss-siim-voitis-masenduse-ja-sai-toole-abiopetajana-tundsin-et-ei-taha-enam-kodus-istuda-ajudele-hakkas
FOTOD: Töövõimereformi arutelul jäid riik ja reformi objekt erimeelele
http://www.ohtuleht.ee/602780/fotod-toovoimereformi-arutelul-jaid-riik-ja-reformi-objekt-erimeelele
Eesti Päevalehe tasulised artiklid on FB lehel.
Riigikogu stenogrammile viide:
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm
STARDIB JUHHEI 5!
Seekordsed teemad on:
1. Kummaline planeet
2. Aitab!
3. Võõrkeeled
4. Kas naisele on vaja homost sõpra?
5. Sõna sõnalt
6. Meie pere huumorinurk
7. Naer läbi pisarate
8. Uskumatulugu - usu või ära usu
9. Ma tahaksin…
10. Kui ma oleksin a. Anu Saagim b. Lennart G. Meri c. Juhtkoer (inimene ise valib ühe sobiva variandi, et kes oleks)
Igaühelt ootame kuni 3 võistlustööd kolmel erineval teemal hiljemalt 21.12.2014 meilile minakirjutan@outlook.com.
Võistlusloo pikkus on 400 kuni 1000 sõna või lehekülg kuni kaks ja pool. Me ei ütle ei ka lugudele, mis natuke lühemad või natuke pikemad.
Seejärel saadame võistlustööd anonüümselt mikrilisti hindamiseks. Parim oma kirjutatud lugu selgub jaanuari keskpaigaks. Kuidas hääletamine toimub täpsemalt, selgub vahetult enne jõule.
Küsimusi ootame meilile minakirjutan@outlook.com või Skype's Birgit või Kai.
Ladusat sulge!
Kai&Birgit
TÖÖVÕIMEREFORM OLGU LÄBIMÕELDUD JA PÕHJENDATUD
SH – 12/04/2014
http://www.saartehaal.ee/2014/04/12/toovoimereform-olgu-labimoeldud-ja-pohjendatud/
Sotsiaalministeeriumis ette valmistatava töövõimereformi eemärk on aidata tervisekahjustusega inimesi töö leidmisel ja säilitamisel, suurendada nende tööhõivet ning tagada tervikuna töövõime skeemi jätkusuutlikkus. Oluline on, et planeeritud muudatused puudutavad vaid tööealisi puudega inimesi.
Kuigi reformist on avalikkust informeeritud nii ajakirjanduse, telepildi, teabepäevade kui ka interneti vahendusel, valitseb ühiskonnas, eriti puudega inimeste endi hulgas teadmatus ja mõningane ärevus.
Ministeerium on seisukohal, et töövõimetuse hindamine põhineb iganenud mudelitel ja praegu pole terviklikku inimkeskset lähenemist vähenenud töövõimega inimeste tööle aitamiseks. Kehtiv süsteem on inimese jaoks killustatud, puuduvad piisavad tugiteenused ja ennetustegevus inimese tööle tagasi aitamiseks või tööturul hoidmiseks.
Kust leitakse töökohad?
Ministeeriumi eesmärgid on ju õilsad ja põhjendatud, aga mulle – ja usun, et paljudele teistele – jääb arusaamatuks, kust inimese erivajadust arvestavad töökohad leitakse. Saaremaa oludes on tervetelgi inimestel probleeme töö leidmisega.
Töövõimereformi kodulehel (toovoime.sm.ee) on välja toodud, et 68% tööandjatest on valmis tööle võtma töövõimetuspensionäri. Tõenäoliselt on see protsent saadud küsitluse teel ja tööandjad on pahaaimamatult oma nõusoleku andnud, teadmata, millises mahus võib suureneda nende asjaajamise ja aruandlusega seotud paberitöökoormus. Kahtlen selles, et bürokraatia reformimise käigus väheneb. Peagi mõistavad tööandjad, et ennastsäästvam on tööle võtta n-ö terve inimene. Võib kõlada küll pessimistlikult, aga silmas pidades meie praegust ühiskonda, julgen tööandjate valmisolekus kahelda.
Erivajadustega inimese tööle saamiseks ja tööturul püsimiseks on vaja arvestada mitmete erisustega. Ühed inimesed vajavad enda kõrvale abistajat, teised juhendajat, kellegi jaoks on vaja töökoht ümber kohandada, keegi on võimeline töötama vaid osalise tööajaga või täitma väga spetsiifilist tööülesannet. Kuna töötan ühes majas nägemispuudeliste ja pimedatega, tean, et kõigile taoliste probleemidega inimestele ei sobi massööri või punutiste valmistaja töö, kuigi valmisolek töötamiseks on olemas. Iga ameti jaoks on vaja teatud isikuomadusi ja muid eeldusi. Sama kehtib ka puudega inimeste tööle rakendamisel.
Töövõimereformi käigus delegeeritakse töövõime hindamine, toetuse maksmine, rehabilitatsiooni ja abivahendite vajaduse väljaselgitamine töötukassale, kes jääb ainsaks administreerivaks asutuseks. Ühtlasi jääb töötukassa ülesandeks ka edaspidi tööturuteenuste osutamine. On küll loogiline, et töötamisega seotud teenused ja toetused koondatakse ühte asutusse, aga kuidas see killustatust vähendab, kui inimese puude tuvastamine ja sellega seotud toetuste maksmine jääb ka edaspidi sotsiaalkindlustusameti ülesandeks? Käisid inimesed varem mitme asutuse vahet, käivad ka edaspidi.
Töötukassas puuduvad praegu inimese töövõime hindamiseks kompetentsed spetsialistid. Miks koolitada hulgaliselt personali ja võtta tööle uusi spetsialiste, kui need on juba aastaid olemas rehabilitatsioonimeeskondade näol? Praegu on inimesel rehabilitatsiooniteenust taotledes võimalus valida asutus, mida ta usaldab. Pärast töövõimereformi on ta aga sunnitud koostööd tegema asutusega, mis paljude meelest ei ole seni ennast õigustanud ja on sellega inimeste usalduse kaotanud.
Töövõime hindamisel hinnatakse erivajadusega inimese võimeid ja võimekust ning selgitatakse välja temale sobiv(ad) töö(d). Hindamise tulemusena loetakse inimene kas töövõimeliseks, osalise töövõimega või selliseks, kel töövõime täielikult puudub. Neile, kes on võimelised töötama, rakendatakse aktiivsusnõudeid. Seega peab osalise töövõimega inimene olema toetuse saamiseks töötuna arvel, osalema aktiveerivates meetmetes, õppima või töötama. Aktiivsust ei nõuta inimestelt, kes kasvatavad alla 3-aastast last või hooldavad puudega inimest. Töötuna arvel olemine ja õppimine nõuab puudega inimestelt aga rahalist ressurssi, eriti transpordiprobleemi tõttu.
Bussiliiklus on kehv, puudub isiklik sõiduauto või juhiluba, pole abistajat või vajalikku saatjat asutusse pöördumiseks. Kiita ei ole ka Eesti töötukassa Saaremaa osakonna ligipääsetavus liikumispuudeliste inimeste jaoks.
Kulukas ettevõtmine
Oma igapäevatööd tehes on mulle jäänud mulje, et saarlastele on selline asjaajamine suur, ajakulukas ja väljaminekuterohke ettevõtmine. On oht, et paljud lihtsalt ei jõuagi asjaajamiseni, mis toob endaga kaasa töövõimetoetuse saamise katkemise või mittevormistamise ning kogu koormus nende inimeste eest hoolitsemisel ja toetamisel langeb kohalike omavalitsuste õlule. Tõenäoliselt suureneb toimetulekutoetuse saajate arv seetõttu oluliselt.
Töövõimetoetust hakatakse plaani kohaselt maksma kahes suuruses: 320 eurot töövõime puudumisel ja 182 eurot osalise töövõime korral. Töötasu saamisel makstakse toetust täies ulatuses, kui töötasu on väiksem kui 60-kordne päevamäär (ca 640 eurot).
Selline piirmäär on paljude jaoks arusaamatu. Eesti keskmise brutokuupalgaga, mis oli 2013. aasta IV kvartalis 986 eurot, ei tundu see seotud olevat. Positiivne on aga, et Saaremaa tingimustes on see päris arvestatav ühe kuu brutotöötasu.
Töövõimetoetust hakatakse ministeeriumi nägemuse kohaselt vähendama järk-järgult alles siis, kui inimese brutotöötasu on sellest piirmäärast suurem. Töövõimereformi kodulehel on välja toodud, et toetust ei maksta üldse, kui osalise töövõime korral on inimese töötasu suurem kui 1005 eurot ja töövõime puudumisel üle 1280 euro. Töövõimetuspensioni suurus on lubatud säilitada, kui praegu kehtivas skeemis on töövõime kaotuse protsent määratud vähemalt kaheks aastaks ja uues skeemis on tema toetus väiksem kui praegune töövõimetuspension.
Kõik eelpool kirjeldatu on uus ja paljude vastusteta küsimustega nii puudega inimestele, sotsiaaltöötajatele, reformiga seotud teistele spetsialistidele, tööandjatele kui ka Eesti töötukassale endale. Kuidas või kas see õnnestub, on raske prognoosida. Me kõik ju tahaksime, et ka vähenenud töövõimega inimesed saaksid tööturul osaleda, et neil oleks parem sissetulek ja inimväärsem elu. Et meid ümbritsev oleks töövõime kaotust ennetav ja motiveeriks ühiskonnaelus aktiivselt osalema. Et tööandjad oleksid teadlikud ja valmis puudega inimesi tööle võtma ning saaksid tunnustatud oma kohustuste täitmise eest.
Kuna erivajadustega inimeste igapäevase toimetuleku võtmesõnad on stabiilsus ja turvalisus, tahaksin uskuda, et töövõimereform ei ole kellegi poliitiline kinnisidee midagi suurt korda saata, vaid muudatused on läbimõeldud, põhjendatud ja inimestega arvestavad.
Juta Levin
Saaremaa puuetega inimeste koja sotsiaaltöötaja ja rehabilitatsiooniteenuse koordinaator
TIINA KANGRO: ÜHE REFORMI ANATOOMIA
03. märts kell 16:34
Ajakirjanik ja telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro kirjeldab, kuidas hiigelsummadele toetuva töövõimereformi kulisside taha piiludes paistab raiskamine, mille tagajärjed nuheldakse maksumaksja kaela.
Et Eestis on töövõimetuse süsteemiga midagi kapitaalselt viltu, sai vähegi mõtlevatele inimestele selgeks juba kolm-neli aastat tagasi. Töövõimetuspensionile jäänute hulk oli küündimas kahekordseks võrreldes arenenud maadega – meil ligi 12 protsenti tööealistest, OECD riikide 6,6-protsendise keskmise vastu. Tunamullu vormistas sotsiaalkindlustusamet töövõimekao ja vastava pensioni igal tööpäeval juba ligi neljakümnele inimesele (aastaga 10 099 inimesele).
Selle asemel et küsida, mis toimub, kes on need inimesed ja kust nad tulevad, hakkasid korras rahanduse ja hästitoimiva haldusega Eesti riigijuhid otsima teed, kuidas vastav kulurida lühemaks lõigata. Või ära peita.
Kuna just oli taaselustatud plaan kaaperdada riigieelarvesse haige- ja töötukassa reservid (esimene säärane katse toimus teatavasti juba sotsist rahandusministri Ivari Padari ajal, mille aga tookord valitsuse poolt veel mitte kontrollitavad tööandjad otsustavalt põhja lasid), oli õhus kiusatus suunata osa kuludest mingil enam-vähem viisakal moel töötukassasse. Ühel aprillikuisel kevadpäeval 2012 sai sotsiaalminister Hanno Pevkur valitsuse istungilt mandaadi viia läbi töövõimereform.
Reformi ideed oli üsna lihtne progressiivsele inimkonnale maha müüa. Esiteks seepärast, et ongi normaalne, kui ka tervisehädadega inimesed töötavad. Meie puuetega inimestest kolmandik ju töötab ja teine kolmandik sooviks töötada, kui nad vaid välja pääseks ja tööturul koha leiaks. Teiseks olid ka mitmed rahvusvahelised eksperdid kritiseerinud Eesti puuetega inimeste kehva kaasatust ühiskonnaellu ning hoiatanud meid pensionikassa lõhkemise eest.
Sotsiaalministeeriumis moodustati juhtrühm, mis asus väisama välismaid ja pidama koosolekuid. Pool aastat pärast töö algust, 2012 talvel, sai sotsiaalministriks noor karjääripoliitik Taavi Rõivas, kelle kokkupuude sotsiaalteemadega piirnes ta oma sõnul küll vaid lasteaiaeas tütre ja vanavanemate teemaga, kuid kelle südamesoov istuda hoopis rahandusministri toolil kutsus teda esimese hooga olema töötukassa reservide kallale mineku osas pigem kriitiline.
Siis aga saabusid Eestisse teated enneolematutest Brüsseli rahalaevadest. Rõivasel lubati neist oma jahimaadele külvata üle 500 miljoni euro, millest kolmandik planeeriti nüüd töötukassale töövõimereformi jaoks.
Võimsa ja läbilõikelise reformi selgrooks pidi saama uus «töövõime hindamise» süsteem. Hädalised läbivad põhjaliku hindamise ja kui kellelgi tuvastatakse töövõime, toetatakse seda, hangitakse eurorahaga vajalikud abivahendid, kohandatakse töökoht, antakse väljaõpe ... ja tööle!
Ministeeriumi reformigrupi pealikuks oli partei vahepeal saatnud haritud ja eduka, kuid veel mitte ühtegi puuetega inimest oma silmaga näinud noorpoliitiku. Töötukassa, kel seni oli vaid marginaalne kogemus puudega töötute riskirühmaga, ei näinud probleemi väljakutsetes, mis saabuvad ligi 100 000 uue kliendiga.
Igaühel oli ettekujutus terviseprobleemidega inimestest. Neil tuleb aidata hoida töökohta, ümber õpetada, või siis kohandada neile töökoht. Sellest viimasest sai teenus tööandjaile, mida töötukassa täies mahus rahastab (varem kompenseeris poole). Hiljutisel infopäeval andis ministeeriumiametnik teada, et aastas kohandataksegi Eestis viis-kuus (!) töökohta.
2013. aasta sügisel pidi jõudma riigikogusse reformi algest märkiv töövõimetoetuse seaduse eelnõu. Sellega plaaniti kaotada töövõimetuspensionid ja asendatakse need lihtsamini manipuleeritavate, kasinamate ja tulevikus töötukassasse paremini sobivate töövõime toetustega.
Palusin ministeeriumil kommenteerida kuue «Puutepunkti» telesaadetest tuttava, tööle saamisest unistava inimese näitel, kuidas reform neid aitama hakkaks. Mitme nädala pikkuseks veninud mõttetöö tulemusena saabusid vastused, mis osutasid põhiliselt omavalitsustele – just nemad peaksid ... tagama lõksu jäänud erivajadustega inimestele transpordi, tugiteenused ja enamikul puhkudel ka sobivad töökohad (sic!), see ongi nende kohustus. Pange tähele, äkitselt olidki taas mängu ilmunud KOVid!
Soovitasin sotsiaalministril teha reformikavale otsustava restardi ja teemat mittehoomavast projektijuhist vabaneda. Keskmise pikkusega pausi järel tegi minister aga oma järelduse: kuna algamas on reformi tutvustused fraktsioonides, vahetame välja kõneisiku – ju siis projektijuht ei mõju veenvalt (sic!). Neli kuud hiljem see inimene siiski ministeeriumist kadus. Peatselt sai temast täiesti uue struktuuri, Eestis ÜRO puuetega inimeste konventsiooni täitmise osas riigistruktuure kontrolliva organi juht – ilmselt suure ja pingelise avaliku konkursiga.
Väikese ajanihke ja pisikohendustega (toetuse langus tehti mahedamaks), kuid endiselt igasuguse põhjalikuma finants- või mõjuanalüüsita, saatis valitsus seaduse aasta algul kooskõlastusringile.
Kuigi eelnõu seletuskirjas viidatakse «uuele rehabilitatsioonisüsteemile» kui reformi olulisele tugisambale, selgus, et selle kallal alles töötatakse. Ka «töövõime hindamise metoodika», mille töötervishoiuarstide selts alles äsja paberile sai, oli inimeste peal proovimata – ometi pälvis eelnõu sõsarministeeriumidelt heakskiidu.
See, et ülekaalukalt hakkavad töötukassa uuteks klientideks olema psüühika- ja käitumishäirete, intellektipuude või neuroloogiliste haigustega inimesed, ei olnud veel kellelegi mõttesse tulnud. Statistika kohaselt on aga just need diagnoosid, mis olematu psühhiaatria ja rehabilitatsioonisüsteemiga, sallimatus ning hoolimatus Eestis inimesi sandistavad. Neid on üle poole mittetöötavatest töövõimetutest.
Alla 50-aastaste grupis on aga need diagnoosid lausa domineerivad. Paljud neist inimestest pole iialgi töötanud, ei suuda kodustki välja tulla ega ole vastuvõetavad tavalistele tööandjatele, kellele aga reform töökohtade osas panustab. Suure tõenäosusega piirdub töötukassa juhtumikorraldajate ja töötervishoiuarstide tulevane abi neile inimestele hindamise läbiviimisega.
Vaatame nüüd reformi rahalist poolt. Minister on lubanud, et aastaks 2020 väheneb töövõimetute armee 20 000 inimese võrra – 80 000-le. Mis see maksma läheb?
Töötukassa nõukogus paar nädalat tagasi näidatud arvutuste kohaselt tõusevad töötukassa kulud seitsmekordseks. Töötukassa palgafondile lisandub 42 miljonit eurot, mis võimaldab tööle võtta üle 500 vabariigi keskmise palgaga teenindaja.
Töövõimetute aktiviseerimisele kulub kuue aastaga üle 140 miljoni euro – vanas rahas oleks see kaks miljardit krooni. Sellest poole ehk 72 miljonit eurot on töötukassa planeerinud töövõime hindamise teenuse ostmiseks töötervishoiuarstidelt.
Kui see arvestada 1600-euroseks arstipalgaks, võiks reformi juures saada püsiva töö 525 (!) täiskohaga arsti. Kuna hindamisplaane tehakse kuni viieks aastaks, tuleks igal arstil kalendrikuus hinnata kaht-kolme töövõimetut. Sotsiaalraha raiskamise veskiks nimetatud rehasüsteemi hindades saaks töövõime hindamisele kavandatud summa eest teha rehaplaanid 377 000 puudega inimesele.
Tahtmatult tuleb keelele solženitsõnlik küsimus: kellele on see kasulik?
Eestis on praegu 40 töötervishoiuarsti. Eks neid tuleb juurde koolitada, arvas reformi töötervishoiu poolega tegelev sotsiaalministeeriumi ametnik. Tema nägemuses peaks edaspidi olema töötervishoiuarst igas perearstikeskuses – esmatasandi arstiabi arengukava näeb ju ette tegusate tervisekeskuste loomist. Töötervishoiuarst soovitaks seal inimestele õigeid töötingimusi jne. Kas üksnes töötajate nõustamisest piisab, uurin, sest tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse teema visati reformiplaanidest ju uhke kaarega välja? Tööandjat saab aidata töötukassa, arvas ametnik.
Kui valedele alustele punutud reform käima läheb, langevad selle kulud aastast 2021 maksumaksjate õlgadele. Mitte päris kõikide maksumaksjate, sest juhte ja poliitikuid (keda on viiendik) seadus töötuskindlustusmaksega ei koorma. Meie üha kasinamal tavatöötajate perel tuleb aga hakata reformi eest igal aastal välja käima 40 miljonit lisaeurot võrreldes sellega, kui me reformi ei teekski (!) ja jätkaksime parema idee saabumiseni inimestele lihtsalt praeguste pensionide maksmist.
Kulutades olgu või üksnes sellesama 40 miljonit eurot inimeste peale seal, kus sellest ka kasu on, mängimata üksteisega pimesikku, võiksime saavutada püstitatud eesmärgid mitu korda odavamalt ja kiiremini.
Selles artiklis toodud faktid on paraku vaid jäämäe veepealne osa. Kõige hullem on, et oleme end oma väikeses riigis niivõrd valedesse ja vassimisse mässinud, et ei saa enam ühtki asja teha otse ega õigete nimedega nimetades. Võib ka olla, et mäng selle reformiga käib mitmel tasandil, kus igaüks ajab oma asja, püüdes teistel nahka üle kõrvade tõmmata. Ma ei kiirustaks ka ministrit süüdistama, sest tema võib hetkel olla ka mitme erineva huvigrupi tankist.
Kahtlemata on reformijate seas ka palju siiraid ja südamega tegutsejaid, kes tõesti tahavad inimesi aidata. Päris selge aga on, et kui ka keegi toimuvast abi saab, siis enamikule sihtgrupist toob reform kaasa vaid solgutamist poliitikute ja ametnike endi tööhõive malelaual.
Kõige alatum on aga see, et lõpuks tuleb kogu mäng veel kord kinni maksta hoopis KOVidel (ehk siis veel kord maksumaksjail). Kui inimeste sissetulekud vähenevad, aga tööd ei teki, tuleb nende ellujäämise eest viimane vastutus võtta omavalitsustel, kes siis mustkunstnikena tõmbavad torukübaraist taas üha uusi valgeid jäneseid.
KANGRO: TÖÖVÕIMEREFORM ON RAISKAMINE JA NUHELDAKSE MAKSUMAKSJA KAELA
03. märts kell 12:35
Eestis kavandatav töövõimereform kujutab endast raiskamist, mille maksab kinni maksumaksja, leiab ajakirjanik ja telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro.
Kangro kirjeldas Postimehe arvamusartiklis, et Eestis on töövõimetuspensionäre ligi 12 protsenti tööealistest, OECD riikide 6,6-protsendise keskmise vastu.
Neile mõeldud töövõimereformi selgrooks pidi saama uus «töövõime hindamise» süsteem, mida peaks hakkama läbi viima töötervishoiuarstid. Kui kellelgi tuvastatakse töövõime, toetatakse seda, hangitakse eurorahaga vajalikud abivahendid, kohandatakse töökoht, antakse väljaõpe ja saadetakse tööle.
Töövõimetuspensionid plaanitakse aga kaotada ja asendada lihtsamini manipuleeritavate, kasinamate ja tulevikus töötukassasse paremini sobivate töövõime toetustega.
"Kui valedele alustele punutud reform käima läheb, langevad selle kulud aastast 2021 maksumaksjate õlgadele.See läheb aga kalliks maksma."
«Töövõimetute aktiviseerimisele kulub kuue aastaga üle 140 miljoni euro – vanas rahas oleks see kaks miljardit krooni. Sellest poole ehk 72 miljonit eurot on töötukassa planeerinud töövõime hindamise teenuse ostmiseks töötervishoiuarstidelt,» leidis Kangro.
«Tahtmatult tuleb keelele solženitsõnlik küsimus: kellele on see kasulik? Eestis on praegu 40 töötervishoiuarsti. Kui valedele alustele punutud reform käima läheb, langevad selle kulud aastast 2021 maksumaksjate õlgadele. Mitte päris kõikide maksumaksjate, sest juhte ja poliitikuid (keda on viiendik) seadus töötuskindlustusmaksega ei koorma. Meie üha kasinamal tavatöötajate perel tuleb aga hakata reformi eest igal aastal välja käima 40 miljonit lisaeurot võrreldes sellega, kui me reformi ei teekski ja jätkaksime parema idee saabumiseni inimestele lihtsalt praeguste pensionide maksmist.»
KAS TÖÖVÕIMETOETUSE SEADUS LAHENDAB KÕIK PROBLEEMID?
Tom Rüütel
Eesti liikumispuuetega inimeste liidu juhatuse liige
SH – http://www.saartehaal.ee/2014/02/04/kas-toovoimetoetuse-seadus-lahendab-koik-probleemid/
2015. aasta suvel sisenevad uue paljuräägitud töövõimetoetuse seaduse alusel süsteemi need inimesed, kellele ei ole varem töövõimekaotust määratud, ja 1. jaanuaril 2016 need, kes on korduvtaotlejad ehk siis need, kel töövõimetuspensioni maksmise periood läbi saab. Edaspidi hakatakse uue seaduse järgi hindama inimese võimet tööd teha ja seda ka toetama.
Praegusel juhul saab inimene töövõimetuspensioni ja sellega oleks probleem justkui lahendatud. Mõistagi see nii ei ole, sest paljud töövõime kaotanud inimesed oleksid võimelised mingisugust tööd tegema ja makse maksma.
Kui mitte täistööajaga, siis mõned tunnid vähem ehk küll. Kindlasti vajavad paljud erivajadustega inimesed ka kohandusi töö juures ja kohaliku omavalitsuse poolt muid teenuseid, et näiteks tööle jõuda ja seal hakkama saada.
Reform puudutab sadat tuhandet inimest
Suur huvi ja küsimused on ka igati õigustatud, sest reform puudutab ligemale sadat tuhandet inimest, lisaks nende lähedasi! Ehk siis ligikaudu iga kümnes Eestimaa elanik on üht- või teistpidi sellega otseselt seotud. Kaudselt on aga kõik sellega seotud, sest töövõimetuspensioni saajate hulk suureneb iga aastaga ning koos sellega ka makstav toetuste hulk, mis hakkab lõpuks riigi rahakotile üle jõu käima.
Et olukorda lihtsamalt seletada, toon mõne näite, kuidas võiks olukord kujuneda Saaremaal. Lihtsaim on tuua näide enda kohta. Kui minu töövõimetuspensioni maksmise periood läbi saab, tuleb mul pöörduda Eesti töötukassasse (edaspidi töötukassa) ja kirjutada avaldus, et minu töövõimekust hinnataks. Siis antakse mulle küsimustik, kus annan hinnangu oma füüsilisele ja vaimsele võimekusele.
Ehkki ma seda küsimustikku näinud ei ole (see on väljatöötamisel, aga tänavu on plaanis seda n-ö katsetama hakata), tundub mulle, et tegemist on millegi sarnasega, nagu on see iga viie aasta tagant täidetav puude raskusastme ja puudest tulenevate lisakulude tuvastamise 20leheküljeline ekspertiisitaotlus. Loodan siiralt, et see küsimustik tuleb täpsem ning ei teki probleeme, et lehekülje servale tuleks lasta täpsustavaid kommentaare kirjutada.
Riigil on kindel plaan kulusid kokku hoida, miks muidu see reform? Minu täidetud küsimustik vaadatakse üle ja öeldakse mulle, et olen osaliselt töövõimeline. Olen sellega igati nõus, kuna töövõimeline ma olen, sest igal juhul olen valmis tööd tegema. Kahjuks aga minust tallu sulast ei saaks, ehkki ma seda südames tahaks.
Võimetekohane töö ei pruugi sobida
On veel väike võimalus, et mind võetakse kui “raskemat juhtumit” ja tuleb minna töötukassasse tervishoiutöötajaga kohtuma, kellega ma siis silmast silma suhtlen ja kes mind jälgib. Igal juhul saab minust töötukassa klient ja pean hakkama aktiivsusnõudeid täitma, sest vastasel juhul ei saaks ma igakuist 180-eurost töövõimetoetust, senise ca 320 euro asemel.
Muidugi tekib inimestel küsimus, et mis te, puudelised, virisete, mõni ei saa niigi palju! Jah, aga neil puuduvad ka tihtilugu puudest tulenevad lisakulud näiteks abivahenditele, jalatsitele, ravimitele, massaažile (mis ei ole pelgalt vabatahtlik) jne.
Minu puhul on olukord lihtsam. Saan omal jalal liikuda töötukassasse ja seal tegutseda. Küll keegi ikka aitab! Kuidas on lugu tööealise inimesega, kes on ratastoolis ja elab näiteks Kõruse külas? Kuidas hakkab tema neid aktiivsusnõudeid täitma, kui ta küll kodust ehk välja saab, aga linna ei pääse, sest puudub vastav transport? Ei pruugi ka inimesel arvutit olla, rääkimata internetist. Praegu peaks kohalik omavalitsus selle olukorra lahendama, aga me kõik teame nende erinevat võimekust.
Oleme olukorras, kus erivajaduseta inimesedki otsivad Saaremaal tööd tikutulega. Neil on võimalus leida vähemasti mingisugunegi võimetekohane töö. Midagi ikka leiab, ole vaid mees ja tee!
Erivajadustega inimeste puhul see nii aga kahjuks pole. Rääkimata siis firmade valmisolekust võtta tööle inimest, kes on näiteks ratastoolis ja vajab töökoha kohandamist. Kui leitaksegi võimetekohane töö, näiteks telefoni teel müük, siis on aga võimalik, et see töö tegelikult ei sobi kohe üldse. Teistkordsel sobivast tööst keeldumisel on töötukassal aga õigus töövõimetoetus peatada.
Uue seaduse järgi hakatakse toimetama järgmise aasta suvel. Seni on veel aega tekkinud küsimustega tegeleda. Ühes olen kindel: iseenesest on selle reformi läbiviimine vajalik. Teisalt on aga küsitav, kuidas ja millise hinnaga seda tehakse?
Loodetavasti toob aeg arutust ja rohkem selgust, sest praegu on mitmel rindel veel väga palju küsitavusi. Jääb üle soovida vaprat tegutsemist ja positiivset meelt, ega muidu õnn me õuele tule!
TERVE EESTI JÄÄB SOTŠI PARAOLÜMPIALT KÕRVALE
Autor: Jaan Martinson
Avaldatud: Laupäev 9. november 2013
http://sport.postimees.ee/2591800/terve-eesti-jaab-sotsi-paraolumpialt-korvale
Nukrusega tuleb tõdeda, et taas ei osale talvistel paraolümpiamängudel ainsatki eestlast. Hullemgi veel, kelguhokikoondis, kes viimsena lippu püsti hoidis, on lagunenud, sest teist aastat järjest pole neile eraldatud sentigi. «Nii need asjad paraku on,» tõdeb Eesti Paraolümpiakomitee peasekretär Margus Hernits. «Põhjus? Sel ketil on palju lülisid, mis lagunemas ja mida tuleb uuesti sepistama hakata.»
Eestit võib pidada talispordiriigiks teatud mööndustega. Oleme tervete inimeste talispordiriik. Meenuvad Nõukogude Liidu ajad, kui 1980. aastal anti maailmale teada: Moskvas paraolümpiat ei korraldata, sest riigis puuetega inimesi pole. Praeguseks on asjalood kardinaalselt muutunud. Venemaal mõistagi.
Sest Venemaa on talvistel paraolümpiatel kõvim tegija, medaleid võidavad ka ukrainlased ja valgevenelased. Õigupoolest pääsevad poodiumile kõikide tõsiste talispordimaade esindajad, kuid Vancouveris näiteks tõid medaleid koju ka hispaanlased, uusmeremaalased, austraallased. Aga mitte Eesti atleedid. Sest meid polnud kohalgi. Pole ka Sotšis.
Pole treenereid ega raha
Eesti ainus taliparaolümpiamedal on pärit aastast 1994, kui Vilma Nugis võitis murdmaasuusatamises pronksi. Küsimus pole tegelikult medalites, vaid tipptasemel talisportlastes, keda lihtsalt pole.
Albertville’is ja Lillehammeris võisteldi kelguhokis, laske- ja murdmaasuusatamises ning kiiruisutamises, kusjuures atleedid kasvasid üles inimvihkajalikus NSV Liidus. Naganos olid kohal suusatajad, laskesuusatajad ja hokimehed. Salt Lake Citys pääses jääle Eest kelguhokikoondis, kuid sealtmaalt hääbus meie talvine invasport viljastavasse kapitalismi.
Tänavu juulis pealkirjastas Eesti Paraolümpiakomitee president välisminister Urmas Paet arvamusloo puuetega inimeste spordist: «Arenenud ühiskonna tunnusmärk». Mida see tähendab? Et meie ühiskond on taandarengus?
Hernits tunnistab, et ketilülisid, mis taliparasporti koos hoiavad, on palju ning need pole eriti tugevad. Eks hakkame lülisid pidi liikuma.
Esiteks tuleb leida noor, kes soovib arvuti taga istumise asemel sporti teha. «Puuetega lapsi on raskemgi koduseinte vahelt välja rebida,» tõdes Hernits. Eesti Invaspordi Liidu juhatuse liige Alar Õige lisas, et vastavale kontingendile puudub andmekaitseseaduse tõttu ligipääs: «Meil ei ole puuetega inimeste kohta infot. Tegelikkus on selline, et kui näed ratastoolis last, mine ligi ja kutsu trenni. Absurdne jah, aga nii ta paraku on.»
Teiseks. Kui leidub spordihuviline, siis kes temaga tegeleb? Palju on meil treenereid, kes tunneks paraspordi spetsiifikat? Kes oleks valmis endale võtma lisakoormust – puuetega inimesega töötamine on märksa keerulisem –, kui treeneritööd tehakse kas vabast ajast või tullakse vaevu ots otsaga kokku?
Kolmandaks. Ütleme, et seni läks hästi: on treener, on õpilane. Nüüd tuleb õpilane trenni ja sealt koju transportida, sest ratastoolis või pimedana – suusad kaenlas – bussiga ei sõida. Ja kes hooldab sportlast treeninglaagris?
Neljandaks. Kust võtta varustus, sest kõik ju maksab, erivarustus veel eriti.
Viiendaks. Hobisporti võib veel teha, kuid kui räägime paraolümpiast, siis seal ei võistle vabal ajal pisut spordiga tegelejad, vaid tõsised atleedid, kes harjutavad kord-kaks päevas, käivad treeninglaagrites ning kelle varustus ja taustajõud peavad olema samuti maailmatasemel. Puuetega inimese kulud on suuremadki kui tervel, aga kui lihtne on tal leida sponsoreid?
Kuuendaks. Võib juhtuda, et kõik toimib – eeldustega sportlane tahab, vanemad toetavad, treener on fanaatik –, aga siis selgub, et paraolümpial pole vastavat puudeklassi ning jääbki mängudel käimata.
Teinekord tõesti kõik klapib. Õige toob näiteks Eesti viimase paraolümpia medalivõitja, ujuja Kardo Ploomipuu. Tal on vastavad eeldused ja tahe, hoolivad vanemad, kes toetasid sporditegemist igati, fantastiline ja fanaatiline treener Õnne Pollisinski ning ta saab enesega kenasti hakkama, käib tööl ja suudab osa kulusid ise katta. Enne kui Ploomipuu medalini jõudis, tegi ta 15 aastat järjepidevalt trenni. Ent harjutada ujulas või kergejõustikustaadionil – neid leidub kõikjal – on märksa lihtsam kui kaugel asuvas suusakeskuses, kus treenijad hajuvad metsa vahele laiali.
Õige räägib pikalt ja põhjalikult. Peamiselt probleemidest.
Spordihullude noorte hulk on kriitiliselt väike, mis vähendab valikut ja on üks põhjusi, miks vähesed paraolümpiale jõuavad.
Kaovad treenerid ja raha
Napib ka hulle, ennastsalgavalt rügavaid treenereid. Tartus ja Viljandis oli ühel hetkel pimedate sport tipptasemel, kuid kui treenerite jaks otsa sai, lagunesid ka grupid. Veel Naganos olid meie pimedad suusatajad stardis, enam mitte. Kunagine seis pole taastunud.
Valdav osa puudega inimestest tööl ei käi ega saa seetõttu katta sporditegemise kulusid. Tahaks sportida, aga pole võimalik. Suletud ring.
Tänavu lõpetati kelguhoki meeskonna finantseerimine. Ka tuleva aasta eelarves pole ette nähtud sentigi. Ainuüksi jää eest tasumiseks kulub aastas 14 000 eurot, lisaks varustus ja võistlusreisid. Mängijate rahakott ei kanna kulutusi välja. Huvilisi oleks – endised mängijad, mitmed Afganistanis viga saanud noored tahaksid ühineda –, ent pole võimalusi.
Ühesõnaga, Eesti jätkab kindlalt vaid tervete talispordiriigina. Puuetega inimestel pole lumele-jääle asja.
PIMEDA MUUSIKU CLAUDIO ZENI
ESIMENE ALBUM "MUSIC IS MY LOVE"
Tegemist on Saksamaal elava noore muusikuga vanuses 18 või veidi enam. Armastab muusikat juba lapsest peale, alguses tegeles löökriistamänguga, eriti alates oma 9. sünnipäevast, kui sai vanematelt kingiks löökriistakomplekti. Paari aasta pärast läks üle süntesaatorile, lõpetas sel erialal ka muusikakooli. Praegu bändides osaledes astub vahel üles trummarina, enamasti mängib süntekat. Kodulehel võimalused ka temaga ühenduse võtmiseks.
Plaadi lood:
http://www.claudio-music.com/mp3_player_love/player.php
Claudio koduleht (alustuseks tuleb valida saksa ja ingliskeelse versiooni vahel):
http://www.claudio-music.com
MAHUKAS REFORMIKAVA LUBAB PUUDEGA INIMESED TÖÖTURULE TUUA. ENT MISMOODI?
Kristiina Tilk, 16. jaanuar 2014
Sotsiaalministeeriumi ametnikel on valminud mahukas reformikava, mille tulemusena püüab riik nelja seina vahele aheldatud puuetega inimesi järjest rohkem tööturule tuua. Kuidas see eesmärk saavutada kavatsetakse?
Eesti 1 286 479 elanikust on mingi puue 137 710 inimesel. Neist 77 617 on vanaduspensionärid, 50 879 tööealised inimesed ja 9214 lapsed. Töövõimetuspensioni saab ligikaudu 100 000 inimest ja ehkki täielikult töövõimetuks on tunnistatud neist vaid iga kümnes, ei käi tööl suurem osa neistki, kel töövõime osaliselt säilinud.
Õhtuleht saatis sotsiaalministeeriumile viie inimese lood ning palus selgitada, mis muutuks nende inimeste elus pärast töövõimetoetuse reformi – kuidas ja millist tööd saaks neile inimestele reformikava jõustumisel pakkuda.
"Toodud juhtumid on rasked olukorrad, mille kommenteerimiseks oleks tarvis enamat teadmist kui olemasolevad kirjeldused, mille alusel lahendusi ja näiteid soovitakse. Saame rääkida üldiselt ümberkorraldustest," vastab sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik Jana Rosenfeld.
Ta lisab, et paljuski sõltuvad asjaolud sellest, kas tulevikus hinnatakse inimene osalise töövõimega või töövõime puudumisega isikuks. "Siit lähtuvalt, kas ta on erihoolekande sihtgruppi kuuluv või ei," lausub Rosenfeld.
Teine lähenemine kui varem
Kui seni on määratud töövõimetust, siis edaspidi hakatakse töövõimetoetuse reformiga vaatama just inimese töövõimekust, mis on ühtlasi suurim reformiga kaasnev muutus.
Inimesele osalise töövõime määramisel lähtutakse tulevikus sellest, mida ta hoolimata haigusest või puudest teha saab. Ühtlasi abistatakse neid inimesi töö leidmisel ja selle hoidmisel. Töötukassa pakutavate tööturuteenuste kaudu toetatakse ka tööandjat erivajadusega inimese tööhõivesse kaasamisel.
"Kui aga inimesel ei ole töövõimet, siis ei eeldata, et ta peab tööle minema. Ta võib tööle minna, kui soovib ja tunneb, et on selleks siiski võimeline," ütleb Rosenfeld.
Töövõimetoetuse reformiga kavandatavad muudatused hõlmavad tema sõnul näiteks töövõimetuspensioni asemel toetuse maksmist, ning koos toetuse maksmisega pakutakse mittetöötavale vähenenud töövõimega inimesele toetavaid ja rehabiliteerivaid tööturumeetmeid.
"Rehabilitatsioon on üks oluline tegur, mille võimalusi inimese jaoks ka juurutatav reform parandab. Kokkuvõttes võib öelda, et muudatus puudutab väga paljusid – mitte ainult töövõimetuse ja puudega inimesi, vaid ka nende pereliikmeid, erinevaid asutusi ja ühiskonda tervikuna," lisab Rosenfeld.
Töövõimetoetuse seadus loodetakse vastu võtta 2013. aasta lõpuks. Kogu protsess võtab aega ja sellest tulevalt käivitub uus süsteem järk-järgult.
Ruslani lugu
Ruslan jäi halvatuks 2002. aastal vettehüppe tagajärjel. Enne õnnetust tegeles ta arvutitega – tal oli oma firma, autojuhiluba ja ta kavatses maja ehitada. Pärast õnnetust muutus elu täielikult.
Ajapikku on Ruslan käed uuesti liikuma saanud ning 2010. aastal lõpetas ta ka Astangu rehabilitatsioonikeskuses IT-eriala õpingud. Tööle pole ta aga sellegipoolest saanud.
Nüüd on kustunud igasugune lootus. "Minu CV on täiuslik, aga kui lähen töövestlusele ja nähakse ratastooli… siis sellega on jutt lõppenud," ütleb Ruslan. Mis temast edasi saab?
Mailise lugu
Mailis on sügava liitpuudega, aga aktiivse eluviisiga tüdruk. Ta liigub edasi istudes või ratastoolis – ilma järelevalveta ei saa teda jätta hetkekski. Tema suhtlusvahendid on nutt ja naer, ta ei räägi. Mailist hooldati kodus seni, kuni ta ema suri. Isal ei jäänud üle muud kui tütar hooldekodusse panna, sest tööl käia, tütre ja 90aastase vanaema eest hoolitseda poleks kuidagi võimalik olnud. Hooldajat, kes Mailise järele kodus vaadanud oleks, polnud aga kuskilt võtta. Nüüd elabki Mailis Tõrva Kodus. Mis temast edasi saab?
Pireti lugu
Üheksandal elukuul tekkis Piretil palavik, millele lisandusid krambihood. Aastaid üritasid vanemad saada selgust, mis nende lapsega lahti on. Kui Piret sai üheksa, siis selgus tuligi – ravimata läbi põetud ajukelmepõletik. Tema ajurakud on hävinud, ta saab ümbritsevast aru, kuid ei õpi midagi.
Piret abistab vanemaid lihtsamate kodutööde tegemisel: viib koerale süüa, toob postkastist ajalehed ära, riisub lehti, toob puid, abistab köögis. Ometi ei usu vanemad, et tütar iseseisvalt, ilma nendeta, toime tuleks. Mis temast edasi saab?
Katrini lugu
Aasta tagasi ühel vaiksel õhtul hakkas Katrinil kael valutama, seejärel valu tugevnes ja 15 minutiga oli kogu keha halvatud. Organism hakkas üles ütlema ja Katrin viidi Tartusse intensiivravisse, kus teda hoiti kaks päeva kunstlikus koomas.
Kuu aega hiljem õppis ta uuesti ise hingama. Arstide arvamus on, et tal on kaela piirkonnas seljaaju põletik. Rahaline seis ei võimalda Katrinil kunagi iseseisvalt liikuma hakata ja ta tunneb, et jääbki elavaks laibaks.
Praegu hooldavad teda pereliikmed: söödavad, joodavad, tõstavad voodist ratastooli ja hiljem tagasi voodisse, riietavad, pesevad ja hoolitsevad kodu eest. Katrin vajab abi 24 tundi ööpäevas.
Enne haigestumist oli ta tavaline koduperenaine: tegi aiatöid ja süüa, hoidis oma kodu korras. Mis temast edasi saab?
Pille lugu
2007. aastani oli Pille noor ja terve naine, kes enne lapsega kojujäämist töötas poemüüjana. Nüüd on Pillest alles vaid inimvare – tema mõistus on täielikult säilinud, kuid puugihaiguse tagajärjel ei suuda ta ei rääkida ega ennast liigutada. Mis temast edasi saab?
Rõivas: "Suurema tõenäosusega õnnestub reform seal, kus on rohkem töökohti."
Eilsel töövõimetoetuse reformi eelnõu tutvustamisel tunnistas sotsiaalminister Taavi Rõivas, et tõenäoliselt õnnestub reform seal, kus on rohkem töökohti – maakohtades, kus niigi tööpuudus, võib reformi läbiviimine osutuda keerulisemaks.
Samuti mängivad rolli paljud tegurid, millest üks on seotud näiteks raskendatud liikumisega maakohtades jõudmaks tööle ja tagasi koju.
Rõivas ütles, et samas tähendaks reformi tegematajätmine seda, et kaheksa aasta pärast oleks meil praeguse 99 400 töövõimetuspensionäri asemel neid juba 119 000.
Seda, et erivajadustega inimesed on valmis tööle minema, näitas ka uuringust välja tulnud töölesoovijate protsent – 63. Tööandjatest on valmis erivajadustega inimestele tööd pakkuma 68%.
"Kõige enam soovivad tööandjad infot ja abi, et ei peaks ise kulutusi tegema, kui on erivajadusega inimese tööle võtnud. Soovitakse teada, kust saab tuge, kui peaks mingi probleem tekkima," rääkis Rõivas.
Inimese töövõimet ei hakata hindama mitte ainult tervisliku seisundi põhjal nagu varem, vaid lisandub ka vestlus, millega selgitatakse välja, kas ja kui suured on inimese piirangud ühel või teisel tegevusel (liikumine, suhtlemine, tajumine, kuulmine).
"Praegu hinnatakse ainult paberi põhjal, tulevikus aga silmast silma kohtumisel. Sest tegelikult ei saa ju öelda, et kõik ka 100protsendilise töövõimetusega inimesed seda on. Mul endal on mõned näited, kus inimene on paberi järgi sada protsenti töövõimetu, aga tegelikult töötab sada ja üks protsenti," ütles Rõivas.
Kõige suurem töövõimetuse põhjus erihoolt vajavate inimeste seas on ministri sõnul psüühikahäired, teisel kohal on lihaste ja luudega seotud vaegused.
TÖÖVÕIMETUSE ASEMEL HAKATAKSE MÕÕTMA TÖÖVÕIMET
Seni hinnati meditsiinilist töövõimetust, edaspidi hinnatakse, mida inimene saab teha.
Tuleval reedel saadab sotsiaalministeerium valitsusele kooskõlastamiseks töövõimereformi kava. Reform muudab muu hulgas põhimõtet, kes on töövõimetu või -võimeline inimene ja kuidas seda määratakse.
Reformi oluline aspekt on, et alates tuleva aasta suvest ei hinnata enam erivajadusega tööealise inimese töövõimetust, vaid töövõimet. Seni on sotsiaalkindlustusamet pannud paika töövõimetuse protsendi ehk mil määral erivajadus kellelgi töötamist takistab. Reform säilitab küll meditsiinilise hinnangu, ent sellele lisandub hinnang, mida inimene teha saab. „Individuaalse lähenemisega vaadatakse, mis on need tööd, mida inimene teha ei saa, ja mis need, mida saab,” sõnas sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja Katre Pall.
Aluseks on küsitlus
Lõplikult pole veel selge, kuidas vaatlus korraldatakse, ent töötervishoiu arstide selts on pakkunud aluseks küsimustikku. Oluline on ka see, et kui varem on töövõimet hinnanud sotsiaalkindlustusamet, siis nüüd teeb seda Eesti töötukassa. Töötukassa juhatuse liige Pille Liimal selgitas, et praeguse versiooni järgi korraldatakse vaatlus küsimustikuga, mis täidetakse vestluse käigus. Näiteks vaadatakse küsimustikku täites üle, kui piiratud on inimese liikumine, suhtlemine, tajumine, kuulmine ning missugused peavad olema tema töötingimused ja mida ta kindlasti teha ei saa või ei oska. „Kui on keeruline juhtum, siis on meil võimalus saata inimene veel tervishoiu eksperdi juurde silmast silma kohtuma. Võib-olla on tal vaja veel teste teha,” sõnas Liimal ja selgitas, et keeruline võib olla hinnata näiteks psüühikahäiretega inimeste võimekust.
Töötervishoiuarstide liit on rõhutanud: selleks et töövõime hindamine toimiks, on kindlasti vaja hindajaid põhjalikult koolitada. Meetodi kokkuvõttes juhtis liit tähelepanu, et näiteks Suurbritannias on töövõime hindajad andnud ebaadekvaatseid hinnanguid, mis viisid kohtuprotsessideni.
Saadud tulemuste järgi muutub ka töövõime kaotanud inimeste liigitus. Pärast reformi ei määra töötukassa inimestele enam töövõimekaotuse protsenti, vaid jaotab nad kolme rühma: töövõimelised, osalise töövõimega ja töövõimeta inimesed. Viimasesse rühma kuulub ka hulk neid, kellele seni on määratud suurem kui 70% töövõimetus. Ministeeriumi hinnangul on töövõimetuid kokku 28 000.
Aktiivsusnõuete pakett
Osalise töövõimega inimeste jaoks on ministeeriumis valminud aktiivsusnõuete pakett. „Süsteem on passiivne: inimest hinnatakse ja makstakse pensioni, aga naabrid püüavad aidata,” võrdles Pall Eestit Soome, Rootsi ja Taaniga. Reformi oluline osa ongi, et teenused koondatakse töötukassa alla. Sotsiaalministeerium loodab reformi kava valitsusele esitada märtsis.
--------------------------------------------------------------------------------
Hästi teenijale toetust ei maksta
Monika Haukanõmm puuetega inimeste kojast ütles, et on oluline, et toetuse saaja ei kannataks. Seetõttu on uuel skeemil üleminekuperiood – ehk kui inimesele on määratud töövõime kaotuse protsent vähemalt kaheks aastaks ent uue skeemi järgi oleks toetus pensionist väiksem, siis makstakse toetust varasema pensioni suuruses.
Ministeeriumi pakutud esialgsed toetusesummad on neile, kel töövõime puudub, 320 eurot ja neile, kel on osaline töövõime, 180 eurot kuus. Toetust makstakse siis, kui tööl käiva inimese palk jääb alla 640 euro. Sellest suurema palga puhul toetust vähendatakse. Juhul kui töötasu ületab 940 eurot, toetust ei maksta.
http://epl.delfi.ee/news/eesti/toovoimetuse-asemel-hakatakse-mootma-toovoimet.d?id=67612214
HELEVALGE ELU
Tiiu, 4/2013
Kuidas suudab üks äärmiselt kehva nägemisega tüdruk tekstiilikunstnikuks õppida? Milline on elu pimedana? Praegu pensionipõlve pidav Erika Tammpere jätkab oma imelise loo jutustamist.
1989: sassis värvid
Lõikusest, kus mu oma läätsed silmadest välja võeti ja niinimetatud Fjodorovi plaatidega asendati, loodeti palju. Mina lootsin muidugi ka. Aga kui plaastrid lõpuks silmade pealt ära võeti, selgus, et parem silm suvatses endiselt mitte näha ja vasak nägi kõike helepunasena. Arstid lohutasid, et silmapõhjad alles harjuvad uue olukorraga ja tasapisi hakkan õigeid värve nägema.
Õnneks muutus maailm minu ümber aegamisi normaalseks. Ma polnudki sellepärast muretsenud - olen naljatamisi alati öelnud, et mõnikord on väga hea, kui inimesel on selline kergemeelne iseloom nagu minul. Kui oleksin kõige selle pärast kohutavalt muretsenud ja nutnud, siis oleks mul vist kõik asjad tegemata jäänud.
1992: palgatöö lõpp
Augusti lõpul märkasin, et suur tulikiri "Marat" Tartu maantee maja katusel oli asendunud arusaamatute hiina hieroglüüfidega. Tuli jälle arsti juurde minna, kus selgus, et osa silmanärvidest on kärbunud ja sinna pole enam midagi parata. Mulle määrati raske nägemispuue ja ehkki sain tööasjadega hakkama, pidin Mistrast ikkagi ära tulema, sest sellise puudega inimene ei tohtinud toona mingit palgatööd teha.
Ent vaipade tegemist ei saanud keegi keelata ja see aeg kujunes mulle üheks viljakamaks. Tegin rohkelt personaalnäitusi erinevates muuseumides ja näitusesaalides, loomulikult oma hea abikaasa Taso abiga. Palgatööst vabana tegin ka palju ühiskondlikku tööd Tekstiilikunstnike Liidu juhatuses ja algatasin esimese kunstnike galerii moodustamise, mille väljaehitamine Lühikesse jalga oli kõikidele osalistele meeldejääv aeg.
Ka meie lastest hakkasid kunstnikud sirguma - Ingast maalikunstnik ja Riinast keraamik.
1998: kingitus rahvale
Rakvere muuseumi võlvitud lagedega näituseruumide ahtad seinapinnad andsid mulle idee teha seal grupinäitus väikeste 1 x 1 m vaipadega. Kaasalööjaid oli rõõmustavalt palju ja minu kuraatoritöö selle "Ruuduvaibaga" kujunes kolme aasta pikkuseks. Viisime oma kunsti kultuurkapitali ja Eesti Instituudi toel 20 Eesti linna, kandvaks jõuks ikka Taso oma autoga.
Mul endal oli vaipu teha kohati päris raske. Näiteks vaip "Per aspera ad astra" (tõlkes: läbi raskuste tähtede poole) oli juba oma ideelt nagu võitlus iseendaga - algul on elu lihtne ja vaibapind lame, edasi muutub elu üha keerulisemaks ja ka tekstuur muutub. Seda vaipa kududes tundsin küll, et silm ei jaksa niikaua järjest vastu pidada, kui oleksin tahtnud. Aga päris pimedaks ma ennast küll ei nimetanud. Ma ju ei ajanud kohvitasse ümber ega kukkunud millegi taha pikali.
2006: pimesi kudujad
Silme ees oli kogu aeg mingi hägu või vari, mida oleks tahtnud ära pühkida, aga ei saanud. Elasin justkui videvikus. Seda tekitas silma võrkkestal asuva kollatähni kärbumine, mis on üks pimedaks jäämise põhjusi. Ka raamatute lugemine oli minu jaoks kahjuks minevik. Kui ma siis ükskord kuulsin raadiost diktorit ütlemas, et ta käib aeg-ajalt pimedatele raamatuid linti lugemas, marssisin joonelt pimedate raamatukokku. Sain sealt palju helilinte ning neid kuulama hakates muutus maailm hulga ilusamaks ja avaramaks.
Muutusi ja väljakutseid tuli aga rohkemgi. Heliraamatukogus tehti mulle ettepanek astuda pimedate ühingusse. Seal kutsuti mind omakorda kohe kõhutantsuringi, kuhu ma soliidses eas naisena muidugi ei läinud, ja Pilatese võimlemisse, kuhu ma tänulikult sisse sulasin. Mind kutsuti ka avatavasse kudumisklassi telgedel kudumist õppima. Teatasin seepeale impulsiivselt, et seda hakkan juhendama mina. Küll oli kutsuja õnnelik, et ta kogemata professionaali peale oli sattunud! Minu vaegnägevad ja pimedad õpilased osutusid taibukateks ja loomingulisteks. Meil oli koos kohutavalt lõbus ja vaibad tulid tõeliselt kihvtid, tegime neist isegi avaliku näituse.
2009: armas Karrina
Minu rehabilitatsiooniplaani kirjutati juhtkoer. Eelistasin musta, sest arvasin, et ta paistab lume taustal hästi silma. Nii tuligi meie perre Labradori retriiver, pimeda juhtkoer Karrina (itaalia keeles carina - armas). Ta on tõesti armas: käskude täitmisel flegmaatiline, mürades koleeriline. Kuuletub üldkäsklustele, tunneb nelja marsruuti ning on meister treppidest üles ja alla juhtimisel.
2011: ülepea vette
Kui ma sel suvel suvilatrepist üles minna tahtsin, astusin kogemata hoopis õuebasseini ümbritseva puitäärise peale ja olin karsumm! üle pea vees. "Mis paganama veetünni nad siia trepi ette on pannud?" oli mu esimene mõte. Siis sain muidugi aru, kuhu olin kukkunud ja ubisin end basseiniservale istuma. Naersin ohjeldamatult ja rääkisin seda lugu hiljem kõigile kui suurt naljanumbrit.
2012: silikoon silma
Kevadel hakkas parem silm tugevalt valutama, seal sees justkui kraapis midagi. Kuupikkuse vaheajaga tehti mulle kaks operatsiooni, millest viimase käigus võeti silmast välja kõik, mis Moskvas sinna pandud oli ja pandi asemele silikoonõli. Pärast seda lesisin jälle pikalt voodis ja oli selge, et nägemises pole paranemist loota. Rõõmu tegi aga see, et mu vaip "Ühegi lasuta", mille tegemise lõpetasin juba pimedana, oli väljas tekstiilikunstnike aastanäitusel.
2013: ikka rõõmus
Basseini kukkumisest saadud meniskirebend ja paigalt nihkunud selgrooketas annavad endast siiani valudega tunda ja nii veedan enamiku aega Karrinaga kahekesi kodus. Püüan vaipa kududa - lõimed on kogu aeg ootel. Kudumine käib muidugi pimesi, sest ega ma enam midagi ei näe.
Tõsi, mõnikord pimedas ruumis istudes tundub mulle, et paremast silmast tuiskab neoonvalguse juga välja. Ja teinekord akna poole vaadates on kõik ümberringi tume, aga klaasi kohal on justkui sfääriline helendus. Mõnikord võin aga õhtul hilja õues küsida, kas päike paistab - mulle lihtsalt tundub nii.
Olen sedagi täheldanud, et kui tuju on kurvapoolne, on ümbrus tumeroheline või mustjas. Rõõmsa meeleoluga on pilt kohe hulga valgem. Aga mina olen ju pidevalt rõõmus, sest mu isa ütles ikka: "Loll on see, kes toidab kurbust, selle asemel, et seda lojust näljas hoida, et ta kärvaks nii ruttu kui võimalik." Nii ei ole ka mu elu üldse pime, vaid hoopis täiesti helevalge!
Lõpp.
ELU ÜHES PÄEVAS: LEMBIT ROOSILEHT
Lembit Roosileht (51) jäi kaheksa aasta eest suhkruhaiguse tagajärjel pimedaks. Käis koolitusel, õppis masseerijaks, läks ettevõtluskursustele, ja nüüd on tal omaenese massaažisalong.
“Argipäeval olen kuuest üleval – naise telefon ajab üles. Riided leian ma ise ja riidesse saan ise, aga keegi peab pärast üle vaatama, et kõik oleks korras ja et värvid sobiks...
Kohvi ja muu söögiga saan ka ise hakkama. Kuigi selleks ajaks, kui ma saan ülevaate olukorrast külmkapis, on mu näpud juba nii moosised, et kui ma nad puhtaks limpsin, on kõht ka ilusasti täis.
Kui abiellusin ja olin naiivne noor mees, jäi mulle sisse harjumus, et pühapäeva hommikuti viin kohvi ja võileivad abikaasale voodisse. See komme on mul tänini.
Massaaži teen Kõo vallamajas, Võhma kultuurikeskuses ja Kolga-Jaani sotsiaalmajas. Kui abikaasa läheb Võhmasse tööle (ta töötab kooli raamatukogus), võtab ta mind auto peale, aga juhtub, et sõidan ka bussiga. Kolga-Jaani saan õpetajaga, kes seal tundi annab ja mu tee äärest peale korjab.
Mu jalad tunnevad teed, mu nina nuusib ja kõrvad kuulevad.
Ma oskan kuulata paremini kui nägija. Kasutan kõiki tajusid. Üks kord ajan kohvitassi ümber, järgmine kord olen tundlikum ja õrnem. Õpin tundma tassi raskust, kuulma häält, kuidas kohv tassi täidab. Ma tajun inimese hingamisest, kas ta sirutab mulle tervituseks käe. Kui tunnen, et ta seda teeb, sirutan enda käe vastu.
Mäletan, kust läheb tee üles, kust keerab paremale, kus lõpeb killustik, kus algab kruus. Kõik teed, mida ma kasutan, on mul peas.
Vahel siiski ka eksin. Piisab, kui võtan vale suuna. Ükskord avastasin ennast garaažide tagant võpsikust. Ei saanud üldse aru, kus ma olen, ja paanika tuli peale. Tallinnas olen avastanud, et kõnnin keset sõiduteed (Odra tänaval), autod võtavad hoo maha ja liiguvad aupaklikult mööda. Reedel lähengi jälle Tallinnasse koolitusele. Bussijaamast kõnnin Tartu maanteele, istun trammi peale, sõidan Tondile. Pole midagi keerulist. Ja kui vaja, siis inimesed aitavad.
2005 jäin ma pimedaks, 2006 lakkasid mu neerud töötamast. See oli aeg, kui olin täiesti läbi, ei julgenud minna inimeste hulka, olin kõigele käega löömas. Aga bussijuht Mati, kes mind poolteist aastat järjest ülepäeviti dialüüsi sõidutas (enne neerusiirdamist), susis tagant: võta teiste pimedatega ühendust, tee midagi nendega koos, ära anna alla!
Mati on ise ratastoolimees ja tema eeskuju aitas mu sellest august välja.
Nüüd lähen poest mööda, kus eluheidikud õlut joovad ja hüüavad: “Lembit, kuhu sa lähed?”
Ma vastan: “Bussi peale ja tööle!”
Ma kuulen, kuidas nad oma õllepudeli taga vaikseks jäävad. Ja ma olen uhke – ma suudan, ma pole luuser! Mul on, mida teistele inimestele jagada, ja see annab mulle rikka inimese tunde, kuigi ma majanduslikus mõttes pole ju rikas.
15 minutit ettevalmistuseks (ma võimlen oma käed soojaks) ja kell kaheksa tuleb esimene klient.
Naised olid Võhma saunas ärevalt arutanud – kuidas seal Lembitu silma all ikka riidest lahti võtta! Pagan teda teab, äkki näeb!? Tegelikult ma ei näe. Ühe silmaga mitte midagi, teisega näen pisut-pisut valgust.
Panen muusika mängima ja alustan kätega tantsimist kliendi seljal. Tunnen, kuidas ta mu käte all pikkamisi sulab, kuidas ma justkui voolan tema sisse, poen tema nahka. Tunnen sedasama mida temagi – ta pingeid, valu ja energiaringet. Ma häälestan oma liigutused tema pulsi järgi, tekib harmoonia, kooskõla…
See on ime, mis massaaž inimesega teha võib. Elupõline traktorist, kuuekümnene mees, käis mu juures neli korda ära ja ta nahk muutus siidiseks nagu noorel tüdrukul!
Klient on mul laual ka nutma hakanud... Ma küsisin – mis on?
Ta ütles: see on nii hea!
Lõunat ma suurt ei söö, see võtab energiat ja teeb mu lötsiks. Mul on kokakoolapudel kaasas, millest rüüpan, kui vaja.
Päevas võtan kümmekond tabletti ja süstin ennast neli korda. See käib ruttu. Hetk pärast süstimist ei mäletagi, kas tegin süsti või ei. Vene ajal olid süstlad nürid, süstimise koht oli tükk aega valus, lihtsam oli meeles pidada.
Kui on pikk päev, seitse-kaheksa klienti järjest, ja siis lõpuks koju saan, viskan ennast põrandale pikali ja laman.
Ma annan massaaži tehes kõvasti energiat, aga ülevalt saan ma uut energiat asemele, nii et kokkuvõttes kauplen kasudega. Ma pole elu sees ennast nii hästi tundnud nagu nüüd, kui ma massaaži teen.
Õhtul loen kõiki suuremaid lehti – õigupoolest loeb arvuti neid mulle ette, on selline ekraanivaatlusprogramm. Ja raamatuid loen ka palju, Kristiina Ehini “Paleontoloogi päevaraamat” on üks viimastest ja see jättis väga hea mulje.
10–11 paiku lähen magama. Näen unes aegu, kui olin veel nägija. Olen mõelnud, et need poisid, kes on sündinud pimedana, on õnnelikumad kui minusugused. Nende poiste jaoks on sõna “ilus” lihtsalt sõna. Nad teavad, et on olemas punane ja kollane, aga nad ei tea selle tähendust.
Ja ikka – ka mina olen õnnelik! Ma teen tööd, mis mulle meeldib, ja mu ümber on ilusad ja head inimesed. Mis see siis on? Kas see pole siis Õnn?
--
http://aire.massaaz.googlepages.com/home
ISEGI TÄIESTI PIMEDATE INIMESTE PUHUL AITAB VALGUS AJU AKTIVEERIDA
www.telegram.ee, 4. november 2013
Valgus parandab aju aktiivsust kognitiivse ülesande sooritamisel isegi täiesti pimedatel inimestel. Montreali ülikooli ja Bostoni ühe suurima haigla koostöös läbi viidud uuringu tulemused annavad uut infot selle kohta, kuidas inimese aju töötab ja millisel moel seda mõjutab valgus. Üks uuringu kaasautoritest Steven Lockley kommenteeris, et ka uuringut läbi viinud teadlased ise olid üllatunud, leides et isegi täiesti pimeda inimese puhul reageerib aju valgusele olulisel määral.
Valgus ei ole vajalik ainult nägemiseks. See mõjutab oluliselt meie füsioloogiat, ainevahetust ja käitumist läbi selle, et annab meie ajule märku, kas on öö või päev. Valgus stimuleerib aju aktiivsust, parandab erksust ja meeleolu ning mitmete kognitiivsete ülesannete sooritamist. Tänu erilistele valgusretseptoritele silmas, mis on erinevad nägemist võimaldavatest rakkudest, suudavad valgust registreerida ka täiesti pimedad inimesed. Valgustundlikud ganglionirakud on silma võrkkestas asuvad närvirakud, mis avastati juba 1923 aastal, kuid jäid pikaks ajaks tähelepanuta. Nende valgustundlikkus säilib isegi siis, kui teiste silma võrkkesta rakkude poolt ajusse signaali ei edastata ning need on tundlikud valgusspektri sinise ja lilla valguse suhtes.
Katses vaadeldi kolme inimest, kes olid täielikult nägemisvõime kaotanud. Neil paluti öelda, kas sinine tuli põleb või mitte, kuigi oli selge, et nad ei suuda seda näha. Uuringut juhtinud autor Gilles Vandewalle kommenteeris: “Leidsime, et osalejatel oli tõepoolest mitte-teadlik valguse tajumise võime – nad suutsid õigesti määrata, kas tuli põles, ilma seda nägemata.“
Edasi uuriti seda, mis toimub ajus siis, kui silmadele suunati valgus ning samal ajal jälgiti katsealuste tähelepanuvõimet heli suhtes. Eesmärgiks oli välja selgitada, kas valgus mõjutab tähelepanuga seotud ajutööd – leiti, et mõjutab küll. Funktsionaalse MRI (magnetresonantstomograafi uuringu) all sooritatud tähelepanu nõudev ülesanne näitas, et valguse sisse lülitamine aktiveeris tähelepanu nõudva ülesande jaoks vajalikud aju piirkonnad.
Teadlaste sõnul on meil olemas tajuvõrgustik, mis kasutab minimaalset võimalikku energiat selleks, et pidevalt monitoorida keskkonda ka siis, kui me aktiivselt millegagi ei tegele. Arvatakse, et valgus on selle süsteemi võtmetegur ning see selgitab ka seda, miks ajutegevus paraneb isegi pimedatel inimestel, kui valgus on sisse lülitatud.
Allikad: Science Daily, Mit Press Journals, Daily Mail, Wikipedia
Toimetas Katrin Suik
AASTA ISA
10. november 2013
Aldo Kals
Mobiilifoto: Priit Simson
Tallinnas Estonia kontserdisaalis kuulutati tänasel isadepäeval Aasta isaks ajaloolane Aldo Kals, kes on uurinud põhjalikult Eesti pimedate ja tüflopedagoogika ajalugu.
"Aldo Kals on armastav isa ja vanaisa. Noore mehena kaotas nägemise, kuid ta astus Tartu ülikooli ning tegi hiljem ka teadustööd," rääkis auhinna üleandmisel Siiri Oviir.
"Kals on põhjalikult uurinud pimedate ajalugu ja andnud panuse, et pimedad saaksid elus kaasa rääkida," lisas Oviir.
Aldo Kals on sündinud 2. novembril 1945 Halinga vallas Pärnumaal. Ta on uurinud põhjalikult Eesti pimedate ja tüflopedagoogika ajalugu.
Kals õppis Pärnu-Jaagupi keskkoolis ja Tartu Emajõe koolis, TÜ ajaloo osakonnas 1967–72. Ta kaitses 1984 ajalookandidaadi («Eesti ajalooalase eluloolise teatmekirjanduse teke ja areng») ja 1999 filosoofiadoktori kraadi («Hariduse osa Eesti nägemisvaegurite integratsiooni ajaloos»)
Töötanud TÜ sotsioloogia laboratooriumi ja NSVL ajaloo kateedri nooremteadurina, Eesti Looduskaitse Seltsis, TÜ nägemise tervishoiu laboratooriumi vanemteadurina, olnud alates aastast 1983 Eesti Pimedate Muuseumi juhataja, on aastast 1996 Tartu Nägemisvaegurite Arenduskeskuse juhataja. Tähistanud 1979–95 koos kujur Ado Kochi ja Pärnu-Jaagupi Muinsuskaitse Seltsiga veerandsada haua- ja mälestuskivi.
Kalsile on omistatud Pärnumaa vapimärk ning ta on pärjatus tiitliga Halinga valla aukodanik 2000. Samuti on ta pälvinud Eesti Punase Risti IV klassi ordeni 2001 ja Tartu Kultuurkapitali loomingulise stipendiumi 2003. aastal.
Eesti Naislaulu Seltsi korraldatud isadepäeva kontsert Estonia Kontserdisaalis kandis nime "Nagu õhku vajan sind". Isadele laulsid Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoor, naiskoorid "Emajõe laulikud" ja "Vanaemad", ETV mudilaskoor ning ansambel „Mixtet“.
Aasta isa tiitlit annab annab alates 1998. aastast iga aasta novembris (isadepäeval) Tallinnas Estonia kontserdisaalis üle Eesti Naisliit.
1998 – talupidaja Eduard Jaansen Sauga vallast Pärnumaalt.
1999 – Tallinna tehnikakõrgkooli prorektor, kuue lapse isa Enno Lend.
2000 – rahvakultuuri säilitaja Ants Taul Riidajast Valgamaalt.
2001 – Jõgevamaa talupidaja ja kaitseliidu Järvamaa piirkonna juht Aare Kabel.
2002 – rahvusooper Estonia loominguline juht Arne Mikk.
2003 – haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Jaan Kallas.
2004 – Kehtna vallavolikogu esimees Märt Riisenberg.
2005 – Harku eksperimentaalbioloogia instituudi töötaja Jaan Sild Harjumaalt.
2006 – kolme lapse isa, kergejõustikutreener Mehis Viru.
2007 – näitleja, lavastaja ja õppejõud, kuue lapse isa Lembit Peterson.
2008 – kolme lapse isa, kuue lapse vanaisa ning Eesti Ema monumendi idee autor Hans Sissas.
2009 – kolme tütre isa ja üheksa lapselapse vanaisa, eesti kunstnik, poliitik, karikaturist ja Rahvarinde asutaja Heinz Valk.
2010 – kuue lapse isa, Tartu linnapea Urmas Kruuse.
2011 – viie lapse isa, dirigent ja muusikapedagoog Aavo Ots.
2012 – kahe lapse isa, nelja lapselapse vanaisa, Ida-Tallinna keskhaigla juhatuse esimees Ralf Allikvee.
IMIDSUMMIT 2013 VIINIS – TERVISEST RÄÄKIMAS
Veronika Allas
Eesti Psoriaasiliidu kaudu sain kutse osaleda 12.-13. septembril k.a Viinis rahvusvahelisel konverentsil „Let`s talk health“ (Räägime tervisest), mis oli juba 6. Immuunsüsteemiga seotud põletikulisi haigusi käsitlev üritus koondpealkirjaga IMID Summit 2013. Kohale olid kutsutud kroonilist põletikku (psoriaas, reuma, sandistav spondüliit, juveniilne artriit, Chroni tõbi, haavandiline koliit) põdevad haiged ja tervisehoiu spetsialistid eesotsas nimetatud haigusi ravivate arstidega. Peamine märksõna, millele keskenduti 2 päeva jooksul oli communication e. eesti keeli suhtlemine.
Ürituse korraldasid Austria erinevad ühendused (psoriaas, reuma), suursponsor oli ravimfirma AbbVie, mille esindajaid viibis kohal 25 riigist.
Üldse oli osavõtjaid 124 kokku 26 riigist. Töökeel oli inglise keel.
Loe pikemalt
Vaata pilte
PIMEKOHVIKU GIID: "SEALPOOL, KUS HELI ON KÕRGEM, ON AVARUS. KUS HELI MADALAM, TAJUN SEINA..."
Lauluväljakul võib iga soovija siseneda pimedate maailma – selles on nii pime, nii pime ja välja tulles on valgus valus
"Sa pead kuulama minu häält, muud müra ei tohi tähele panna," juhendab mind giid Heili. Koputab oma abilise, valge kepiga vastu maad ja laseb mu käest lahti, kutsudes sisenema pimedate maailma.
"Mina kombin kepiga, et leida teele jäävad takistused, sina tule selle järgi, kust heli kostab," õpetab ta.
Lauluväljakul koguperepeol "Puude taga on inimene" on avatud pimekohvik, mis annab nägijatele võimaluse siseneda pimedate maailma ja omal nahal tunnetada, missugune on nende argipäev. Abiks on nägemispuudega giidid-teenindajad.
Kohviku ust varjab must kardin. Kui see selja taga kinni vajub, jääb vaid pimedus. Liikudes tuleb parema käega ümbrust kompida. Giid Heidi soovitab teise käe tema õlale toetada.
Esialgu toetungi õlale, ent kui ümbritsev pimedus hakkab silmadele lausa haiget tegema, soovitab Heidi silmad kinni panna.
Käed ja kõrvad said uue mõtte
Turvalisem tundub tema käest kinni hoida. "Sa pead kuulama ainult minu häält, muud müra ei tohi tähele panna," juhendab Heidi ja koputab oma abilise, valge kepiga vastu maad ja laseb mu käest lahti:
Astume edasi, kuni Heidi palub mul taas käe ulatada. Jõuame kohvikuleti äärde. Ehkki ma ei taju endiselt ümbritsevat, ütleb Heidi: "Siin on teenindajad. Toeta käed letile ja tunneta seda."
Käte all on külm pind. Kivi? Kohvikuteenindajad on selge häälega. Tellin endale teed ja saiakese.
"Tunneta kätega. Kui toit letil, siis libista vaikselt kätt edasi, ära seda kõrgemale tõsta. Suhkru ja teepaki soovitan siin tassi panna," jagab Heidi näpunäiteid.
Kohvikulaua leidmine pole eriline kunst – ma lihtsalt koperdan selle kõrval seisvale toolile otsa. Üritan lauda tunnetada ning panen asjad ettevaatlikult sellele.
Asun uuesti tooli otsima ja satun hetkeks segadusse, sest ei mõista, millisele toolile ma täpselt istuma peaksin.
Tundub, nagu oleks seljatugesid rohkem, ja sellele saan kinnitust Heidilt: "Meie laua ümber on neli tooli." Heidi elu pimeduses on kestnud 55 aastat. Nägemine kadus viieaastaselt. "Ema ei saanudki alguses aru, et ma ei näe. Riidles veel, et laps ei mõista tähti. Selgus tuli, kui ma vastu puud jooksin," räägib Heidi.
Valusaid emotsioone tal koos nägemise kaotamisega ei olnud. "Eks lapsena oli see minu jaoks üks elumuutus, ei muud. Lihtsalt tuli ümber harjuda. Oli keerulisem ronida vendadega kivide ja puude otsa, sest ma ei näinud enam ohte." Ta ütleb, et nii palju on talle nägemist veel jäänud, et suudab eristada valgust pimedusest. Ähmaselt silmab tumedaid kogusid, heledaid värve ta ei näe.
Koolis käis Heidi koos saatusekaaslastega. Punktkiri sai kiiresti selgeks. Tööd ta sai harjavalmistajana ja teeb seda siiani.
Tõsi, tellimusi on väheseks jäänud – peamiselt raudteepuhastusharjad. "Kätega ma tunnetan materjale, suurust, kuju. Kuulmine on oluline, et ära tajuda, kus võib takistus olla. Sealpool, kus heli on kõrgem, on avarus, ja seal, kus madalam, tajun seina."
Heidil on ka juhtkoer. Ilma ta oma elu enam ette ei kujutagi.
"Temaga saab palju liikuda. Õpib marsruudi selgeks ja juhatab mind vastavalt käsklustele üle tee, teise tänavasse ja pingile istuma. Eks mõnikord ta ei taha tööd teha ka. Nagu väike laps on. Tahab mängida, istub maha ja mõtleb, et nüüd ma ei taha midagi teha. Ja ei teegi," muigab Heidi ja ütleb, et ajani, mil koeral pole rakmeid, on ta tavaline seltsiline, kuid pärast nende kinnitamist algab tal tööaeg.
Vaid poes käies ei piisa koerast ja läheb vaja teise inimese abi, sest asju ei lubata katsuda.
Ometi ei leia Heidi, et tal oleks puude tõttu midagi tegemata jäänud: "Tööl käisin, abiellusin ja kasvatasin kaks last suureks."
Tahaksin teada oma laste nägu!
Kas sa kujutad nende välimust vaimusilmas ette? "Ei. Ma võin kirjelduse järgi mingi pildi kokku panna, aga näojooni ma ju ei näe. Ma olen mõelnud, et tahaksin teada, millised lapsed ja lapselapsed on, kuid tean, et seda võimalust ei avane mul mitte kunagi," räägib Heidi.
Ta lisab, et vabal ajal meeldib talle lugeda. "Selline programm on, mis loeb teksti ette. Mul on palju ajalehti tellitud ja loen neid iga päev. Raamatuid samamoodi."
Asume kohvikust lahkuma. Tee turvalise tooli juurest viib esmalt krobelisena tunduva seinani ning seejärel palub Heidi mul katsuda külma posti ja leida sealt üles üks "asi".
Kombin ja kombin, kuni surun käe kuskile sisse – prügikast.
Järgmiseks tutvustab Heidi mulle sooja ja ilmselt puidust eset ning palub arvata, mis see on. Millegipärast tundub, et see on pruuni värvi. Käega üle libistades tundub see pisikese pingina. Heidi aga tõstab "pingi" klapi üles ja palub mul seal all leiduvat tunnetada. Kogemata ühele klahvile vajutades saab selgeks, et see on klaver.
Ületan viimased takistused – uksepiidad – ja on aeg tagasi valguse kätte minna. Heidi palub mul silmad kõvasti kinni pigistada: "Hoia neid kinni. Ma ütlen sulle, millal võid silmad vaikselt lahti teha."
Teen täpselt nii, nagu ta õpetab. Taas päevavalgust nähes on silmadel ikkagi korraks väga valus.
Heidi märgib, et seda ütlevad peaaegu kõik pimedate maailma sisenenud nägijad: "Nad on öelnud, et valgus on pimedast välja tulles valus. Isegi väga valus."
Mida näeb ettevõtmisel "Puude taga on inimene"
Koguperepidu "Puude taga on inimene" peetakse Tallinna Lauluväljakul täna teist päeva. Selle idee autor Eestis on Sülvi Sarapuu, kes sai inspiratsiooni sarnastest festivalidest Soomes.
Koguperepidu toob sõltumata puudest või selle puudumisest hoolimata kokku muusikud, näitlejad, tantsijad, kunstnikud, sportlased ja käsitöömeistrid. Teiste seas "märkavad puude taga inimest" Siiri Sisask, Vaiko Eplik ja Eliit, Marten Kuningas ja Etturid ning Eesti Pimedate Liidu puhkpilliorkester.
Avanevad uudsed kogemustoad, pimekohvik ja lasteala. Kõige puhul on mõeldud nii puudeta kui ka puudega inimestele, mis tähendab, et esitletav looming on varustatud kirjeldustõlke, viipekeele, subtiitrite ja muu tarvilikuga.
Avatud on ka ühenduste ala, kus saab täiendada teadlikkust erivajadustega inimese temaatika vallas: pakutakse esmatasandi nõustamist, jagatakse informatsiooni, vahendatakse kontakte. On filmi-, tantsu-, teatri-, spordi-, kunstiprogramm ja käsitöölaat.
Kristiina Tilk
http://www.tarbija24.ee/1257106/uheksa-oigust-mis-kehtivad-erivajadusega-reisijatele/
ÜHEKSA ÕIGUST, MIS KEHTIVAD ERIVAJADUSEGA REISIJATELE
03.06.2013
Tarbijakaitseamet toob välja üheksa õigust, mis on Euroopa Liidus kehtestatud eesmärgiga võimaldada erivajadustega inimestel reisida sama hõlpsalt nagu teistel kodanikel.
1. Sind ei tohi diskrimineerida põhjusel, et oled puude või piiratud liikumisvõimega. Vedajad, reisibürood ja reisikorraldajad ei või keelduda Sinu puuet või piiratud liikumisvõimet põhjenduseks tuues broneeringu vastuvõtmisest, pileti väljastamisest, samuti Sinu lubamisest lennuki või laeva pardale, rongi või bussi.
Erandjuhul võib olla võimatu Sind laeva, bussi või rongi toimetada ohutusnõuete tõttu või transpordivahendi ehituse (konkreetse jaama või sadama) taristu ja seadmete tõttu.
Sel juhul peaksid vedajad aga püüdma pakkuda Sulle sobivat alternatiivset transpordivõimalust.*
2. Kui Sind keeldutakse sõiduvahendisse lubamast hoolimata broneeringu või pileti olemasolust ja sellest, et oled vedajat oma erivajadustest teavitanud, võid valida hüvitise ja reisi marsruudi muutmise võimaluse vahel.*
Reisi hilinemisel, tühistamisel või reisile mittelubamisel rakenduvatest hüvitisemääradest ja muudest õiguskaitsevahenditest loe lähemalt tarbijakaitseameti koduleheküljelt.
3. Sinult ei tohi nõuda broneeringute või piletite eest kõrgemat tasu. Sinu broneeringutele ja piletitele kehtivad samad tingimused mis kõigi teistegi reisijate broneeringutele ja piletitele.
4. Sul on õigus tasuta abile lennujaamas, rongijaamas, bussijaamas, sadamas ning lennukis, rongis, bussis ja laevas. Lennujaamades ja suurtes rongijaamades on spetsiaalsed helistamispunktid, kus saad otse abiandjatega rääkida.*
Ka bussijaamades ja sadamates peab olema selgelt märgistatud koht, kus saad teatada oma saabumisest ja paluda abi. Lennujaamades laieneb abi ka pagasi registreerimisele ja pakutakse transporti pardalemineku väravani jõudmiseks.
5. Enne reisi peaksid vedajat oma abivajadusest teavitama, et abi osutamist hõlbustada. Abivajadusest tuleb rongi- ja laevareisi puhul reisiteenuse pakkujale anda teada hiljemalt 48 tundi ja bussireisi puhul vähemalt 36 tundi enne abi osutamise vajadust.*
Lennureisi puhul teavita teenusepakkujat abivajadusest 48 tundi enne lennu kavandatud väljumisaega.
6. Peaksid ilmuma määratud kohta kokkulepitud ajal (laeva-, bussi- ja rongireisi puhul mitte varem kui tund aega) enne reisi algust. Kui Sa ei ole aega kokku leppinud, peaksid lennujaama ilmuma registreerimiseks hiljemalt tund aega enne lennu avaldatud väljumisaega või määratud saabumis- ja väljumiskohtade olemasolul hiljemalt kaks tundi enne lendu.
7. Sul on õigus saada reisil teavet lähtuvalt Sinu konkreetsest erivajadusest. Eriti oluline on saada just Sinu erivajaduse tarvis kohandatud teavet ohutusjuhiste kohta lennukis.
8. Sul on õigus hüvitisele, kui Sinu liikumisabivahend saab reisil kahjustada, hävib või läheb kaduma vedaja või terminali operaatori/jaama käitaja tegevuse tulemusel. Hüvitis peab vastama asjaomase varustuse asendusväärtusele või vajadusel parandamiskuludele. Vajadusel peab vedaja või terminali operaator/jaama käitaja püüdma kadunud või kahjustatud liikumisabivahendit kiiresti ajutiselt asendada.
9. Sul on õigus esitada kaebus, kui Sinu erivajadustega reisija õigusi on rikutud. Esmalt esita kaebus lennujaamale/bussijaamale/rongijaamale/sadamale või vedajale. Kui ühe kuu jooksul vastust ei tule, pöördu tarbijakaitseametisse.
* Rongireisi puhul rakenduvad need õigused 2014. aastal.
"MUUSIKA VIIPEKEELDE TÕLKIMINE ON NAGU LUULE TÕLKIMINE – EKSPROMPT SEE HÄSTI EI SÜNNI."
Kais Allkivi
10. juuni 2013
EDASTAB TUNDEID: Peale laulusõnade ja muusikarütmi edastas viipekeeletõlk Ulvi Saks ilmekalt Siiri Sisaski lugude emotsionaalset poolt. Lava ees sekundeeris teine tõlk, Birgit Eström-Andreas, kellega ta iga kolme laulu tagant koha vahetas. (Teet Malsroos)
Viipekeelde saab tõlkida palju rohkemat kui laulu teksti. "Rütmi saab edasi anda liigutuste rütmiga ja tempot liigutuste tempoga, helivaljust aga liigutuste amplituudiga – kui muusika valjeneb, lähevad liigutused suuremaks. Ka eri pillide kõla saab edasi anda sellega, et imiteeritakse nende mängimist," loetleb viipekeeletõlk Liivi Hollman.
Ainus, mida päris otseselt vahendada ei saa, on meloodia. "Meloodia tõlgendamine on subjektiivne ja siin antakse edasi just seda meeleolu, mida meloodia endas kannab. Eesmärk on, et inimesel, kes tõlget vaatab, tekiks sama meeleolu, mis kuuljal inimesel muusikat kuulates tekib. Kõlavärvid ja hääletämbrid antakse edasi liigutuste iseloomuga, aga ka see on tõlgendamise asi, sest täiskurt ei ole neid tämbreid kunagi kuulnud," selgitab Liivi Hollman – üks Viipekeeletõlkide OÜ tõlke, kes oli tegev läinud nädalavahetusel peetud perepeo "Puude taga on inimene" juures.
Kõiki aspekte tema sõnul võrdsel määral edastada ei saa: "Tõlk peab tegema valiku. Kui vokaal on olemas, siis tavaliselt keskendutakse laulupartii tõlkele, aga kui tuleb tõlkida näiteks filmimuusikat selleks, et üliõpilased seda pärast analüüsiksid, siis on eesmärk pigem just meeleolude edasiandmine."
Hollman kinnitab, et muusikalisi etteasteid tuleb viipekeelde tõlkida üpris sageli. "Muusika on lahutamatu osa näiteks kiriku jumalateenistustest, ja kõlab paljudel muudel üritustel, nagu kooliaktused ja sünnipäevapeod. Väga palju on üritusi, kus juhtub olema üks-kaks laulu, aga on ka pikemaid muusikaetteasteid," räägib ta. "See, kuidas muusikat – nii instrumentaali kui ka vokaali – tõlkida, on üks osa tõlgikoolitusest," märgib Hollman ja lisab, et head rütmitunnet pole tarvis üksnes muusika tõlkimiseks, vaid viiplemiseks üldse.
Üks tõlk laval, teine lava ees
Muusika tõlkimisel on olulisim põhjalik ettevalmistus. "See on nagu luulegi tõlkimine – eksprompt see hästi ei sünni. Kui laul tuleb mõnel üritusel ootamatult, siis tõlgib tõlk selle ka ettevalmistamatult viipekeelde ära, aga üldiselt küsime me laulusõnad ette, tõlgime need eelnevalt viipekeelde, kuulame laulu läbi ja püüame seda viipekeeles laulda," ütleb Hollman.
Et laval vigu vältida, tehakse kontsertidel alati paaristõlget: lava ees viipleb teine tõlk, keda lavalolija jälgida saab. "Viipekeeletõlgid seisavad tavaliselt sellises kohas, et lava poole suunatud valjuhääldid jäävad nende selja taha ja rahva poole suunatud valjuhääldid neist ettepoole. Pahatihti võib juhtuda, et sul on küll kõik laulud peas, aga sa ei kuule isegi niipalju, et teada, mis laulu lauldakse. Niipea kui laval oleval tõlgil tekib heliauk, saab ta toetuda sellele, kes on lava ees ja kõike toimuvat hästi kuuleb," põhjendab Hollman.
Iga mõne laulu tagant vahetab tõlkidepaar rolle: "Sünkroontõlge on hästi intensiivne ja palju energiat nõudev töö. Me vahetame üksteist iga 20 minuti tagant välja ka siis, kui ei ole tegemist laulude tõlkimisega." Hollman toob välja ka selle, et lava pealt silmapaistmiseks tuleb suuremalt viibelda kui teleintervjuus, kus peab kaadrisse ära mahtuma.
Reedel ja laupäeval Tallinna lauluväljakul korraldatud tasuta festivalil jagus tõlkidel Ulvi Saksal, Birgit Eström-Andreasel, Raili Loidil, Anne-Mai Hindriksil, Hele-Riin Karringil ja meeskonna koordinaatoril Liivi Hollmanil tööd ohtralt. Viipekeelne tõlge saatis nii päevajuhi Hannes Hermaküla teadaandeid, Mart Kivastiku lühinäidendit "No näed ise!", tantsuetendusi ja -õpitube, filmilinastusi, spordivõistlusi, Kukerpillide, Siiri Sisaski, Suarõkõ ja Suprjadki kontserti.
Siiri Sisask: viipekeel on kaunis kunst
Muusikataktis õõtsuvat, puusi ja põlvi nõksutavat tõlki on põnev jälgida ka kuuljal. Tempoka loo ajal näib viipekeeletõlk karaktertantsijana: kogu tema keha on muusikast haaratud ja käed jutustavad lugu. Viipekeeletõlkide OÜ tõlkejuht Ulvi Saks väidab, et kiire laul pole probleem. "Kui seda suudetakse laulda eesti keeles, siis jõuab seda laulda ka viipekeeles," kinnitab naine, kes kandis viipekeeles osavalt ette ka Siiri Sisaski kohati väga kiire loo "Ma ei maga, ma ei söö". "Väga-väga kaunis kunst!" tunnustas lauljanna liigutatult oma paremal käel laule vahendanud tõlke.
Siiri Sisask, kes kirjutas koos Peeter Volkonskiga festivalile tunnuslaulu "Mis jääb meist järele", astus üles reede õhtul ja esitas peamiselt lugusid viimaselt albumilt "Lingua mea". Esimest korda saatis teda Eesti pinnal uus bändikoosseis, kuhu kuuluvad pianist Kristjan
Randalu, Norra saksofonist Trygve Seim ning sakslased Matthias Nowak kontrabassil ja Jens Düppe trummidel. Seni on punt, kellega liitub ka keelpillikvartett Helenos, esinenud Saksamaal. "Väga kallis on kogu seltskonda Eestisse tuua. Tore, et seda nüüd teha saime," rõõmustab Sisask.
Pärnus on ta korra varemgi nõnda esinenud, et lavaserval tehakse sünkroontõlget viipekeelde. See, et osa publikust on kuulmispuudega, ei muuda Sisaski sõnul tunnet, millega ta kontserti annab. "Mina ei tee vahet. Inimesed on inimesed ja igaüks saab omamoodi aru. Viipekeel on muidugi vajalik, sest ilma selleta ei saa kurt inimene üldse aru, millest lauldakse. Aga kurt võib olla ka inimene, kellel on kuulmine ja nägemine täiesti olemas. On neid, kes võiksid laulude sõnumit kuulda, aga ei kuule," arutleb ta.
Festivalipublikule läks pala "Mis jääb meist järele" küll hinge. Sisaskil tuli koos Meero Muusiku laululastega lugu teistki korda ette kanda. Peeter Volkonskiga on ta varemgi edukalt koostööd teinud. Armastatud lugu "Mis maa see on?" võrsus just nende koostööst.
"Kui korraldajad mind esinema kutsusid ja tegid ühtlasi ettepaneku, et kirjutaksin festivali auks ühe laulu, pakkusin ma ise välja, et teksti autor võiks olla Peeter Volkonski. Peetri looming istub mulle väga hästi – ideed tekivad kohe. Kui ma selle laulu sõnad kätte sain, neid koduteel veidi aega seedisin ja koju jõudes klaveri taha istusin, siis oli mul esimese kümne minutiga meloodia juba olemas," meenutab Sisask. Kooriseade tegi laulule Meero Muusiku õpetaja Anu Lõhmus.
"Laulupeol peaks kindlasti viipekeeletõlge olema."
"Laulupeol võiks kindlasti viipekeeletõlge olla. Ma ei ole kindel, kas Rock Summer, kus lauldakse ka muudes keeltes, või itaaliakeelne ooperietendus peaks need kohad olema, aga eestikeelsed kontserdid, mis on mõeldud kogupereüritusena, peaks küll tõlgitud olema," leiab Siiri Sisask.
Viipekeeletõlk Liivi Hollman nõustub, et suured rahvapeod, iseäranis laulupeod, peaks olema ligipääsetavad kõigile. "Praegu läheb eesti kultuuris niivõrd oluline asi nagu laulupidu tegelikult kurtidest mööda. Nad käivad ja vaatavad seda rahvamassi, aga see, mis laval toimub, jääb neile kättesaamatuks," tõdeb Hollman. "Aga tõlge on kallis ja ega väikese kurtide grupi pärast eriti paljud ürituste korraldajad sellest huvitatud ole," möönab ta nukralt.
VÄIKESED HOBUSED PIMEDAID INIMESI JUHTIMAS
21. veebruar 2009
Oleme harjunud sellega, et mõnikord juhivad pimedaid inimesi nende igapäevastel käikudel juhtkoerad. Aga juhthobused? See tundub ennekuulmatu. Kuid on siiski tõsi.
Pensionil olev hobustetreener Janet Bureson ja tema abikaasa Don Burleson, kes nüüd mõlemad arvutialal töötavad, ostsid 1998. aastal endale esimese miniatuurse hobuse. Lihtsalt niisama, lemmikloomaks, nii nagu palju ameeriklased seda teevad. Iseendalegi üllatuseks märkasid nad, et väike neljajalgne kabjaline oli äärmiselt intelligente ning teda oli kerge tubaste oludega harjutada. Hobune tuli pererahva kutsel tuppa, sõi popkorni ja vaatas koos nendega telekat. Uudishimu sundis tagant ning abikaasad hakkasid hobust sihikindlalt inimeste maailmaga tutvustama.
Järgmine miniponi, kelle Buresonid ostsid, oligi juhthobuste idee autoriks. Kuigi, treeningu käigus esines ka tagaslööke - näiteks kui Janet ja Don esimest korda koos hobusega poodi läksid, näppas too riiulilt šokolaaditahvli. Ilmselt tundus värviline pakend talle huvitav, šokolaadi hobused tavaliselt siiski ei söö. Samas, kassasabas seisis hobune täiesti rahulikult, ei nuuskinud ringi ega püüdnud ümbritsevate inimestega tutvuda. Loodus on niiviisi seadnud, et hobused tukastavad püstijalu. Peremehega koos järjekorras seistes on sama hea magada kui kusagil mujal.
Iga väike hobune ei sobi juhthobuseks
Ameerika Ühendriikides elab umbes 150 000 miniatuurset hobust, kuid kaugeltki kõik neist ei sobi pimedate juhthobusteks. Lisaks vajalikele iseloomuomadustele - kõrge loomulik intelligents ning rahulikkus - peab juhthobusel olema ka sobiv kasv ning kaal , lisaks veel väga hea tervis. Liiga kõrge ja kõhuka hobusega on rahvarikastes kohtades ja siseruumides raske liikuda. Juhthobuse ideaalseks turjakõrguseks loetakse 65-70 cm, kaaluks aga 35-37 kilogrammi.
Ka inimene, kes endale juhthobust ihkab, peab vastama teatud tingimustele. Esiteks peab ta hobuseid armastama, vastasel korral ei tule koostööst midagi välja. Teiseks peab tal olema võimalus pakkuda hobusele liigiomaseid elutingimusi. Sest tööst vabal ajal veedab juhthobune oma aega nii nagu kõik teised suksud - kas koplis rohtu süües või tallis. Ja kolmandaks peab inimene olema valmis kodu pakkuma veel vähemalt ühele seltsihobusele. Karjas elamine on hobuse jaoks loomulik eluviis, üksikuna peetaval hobusel avalduvad üsna kiiresti käitumishäired.
Juhthobuseks sobilik miniponi maksab Ameerikas umbes 2000 USA dollarit, tema koolitus aga enam kui 25 000 dollarit. Hobused tunnevad õppeaja lõppedes 23 sõnalist käsklust, nagu näiteks: „Lift!", „Eskalaator!", „Oota!", „Edasi!". Hobustel on suurepärane mälu, neile meenuvad kord ohtlikud olnud olukorrad ka aastate pärast ning läbikäidud marsruudid püsivad mälus aastakümneid.
Buresonide jagavad koolitatud ponisid vaegnägijatele tasuta. Hobuste ostmise ja koolitamise kulud katavad sponsorid. Ühingu nimekaim toetaja on tuntud kirjanik ja paljude kriminaalromaanide autor Patricia Cornwell. Tema raamatuid on tõlgitud ka eesti keelde.
Kumb on parem - koer või hobune?
Bureosonid, kes on loonud mittetulundusliku juhthobuste ühingu ning tegelevad hobuste koolitamisega selle eest tasu saamata, on seisukohal, et hobust ja koera pimeda inimese abilisena ei ole õige omavahel võrrelda. Nad täiendavad teineteist, andes nägemise kaotanud inimesele lisavõimaluse. Hobused võivad sobida näiteks neile vaegnägijatele, kellel on koera karvade suhtes allergia või kes kardavad koeri.
Siiski, üks eelis on hobustel koerte ees kindlasti - nad elavad kaua, 25-35, vahel isegi 40 aastat. Sõbra ja abilise kaotusvalu on väga suur, seda teavad kõik, kes kordki elus on pidanud neljajalgse sõbra matma. Tõenäosus, et hobune läheb teise ilma enne kui peremees, on võrreldes koeraga väiksem. „Me vananeme koos ja see on tore," ütles Dan Shaw mõned aastad tagasi CNN-le, kellele kuuluv Cuddles on maailmas esimene täiskohaga juhthobune.
Michele Pouliot, kes on pimedate juhtkoeri treeninud pea 30 aastat ja omab lemmikloomana ka kahte miniponi, ütles, et pole kunagi kaalunud oma ponide koolitamist juhthobusteks. „Kuigi, mul pole selle vastu kõige vähimatki. Miks ma peaksin kritiseerima inimesi, kes seda teevad?"
Samas on mõned hobuseinimesed siiski ka kahtleval seisukohal. Evelyn B. Hanggi, hobuuurimuste keskuse president Santa Cruzist, küsib, et mis juhtub siis, kui hobune ehmatab või minema sööstab? Looduslikku põgenemisinstinkti ei ole võimalik välja kasvatada või treenida. „Cuddles võib ju olla ideaalne hobune, kes ei ehmu sageli," sõnas ta, „kuid varem või hiljem juhtub see siiski."
Hobuseid ja koeri, kes juhivad pimedaid inimesi, käsitlevad USA seadused võrdselt.
Hobusel on eripärad
Hobuse silmad asetsevad pea külgedel ning see annab neile väga suure nägemisulatuse, peaaegu 350 kraadi. Ainus koht, mida nad pead liigutamata tõesti ei näe, on oma saba ning selle taga umbes poole kuni ühe meeteri kaugusel asuv ruum. Loomu poolest on hobused pinnase suhtes valivad - nad väldivad konarlikke ja libedaid kohti. Pimeda inimese jaoks on selline ettevaatlikkus väga teretulnud.
Selleks, et juhthobune ka siseruumides ilma libisemata liikuda saaks, pannakse talle jalga titepapude sarnased sussid. Traditsioonilisi metallist raudu ei saa väikestele hobustele alla lüüa, sest õhukesed kabjaseinad ei luba neid naeltega kinnitada. Muidugi, on ka võimalus kapjadele kummist rauad alla liimida. Neid aga ei saa nii kergelt ära võtta kui papusid.
Kuidas on lood pissimise-kakamisega? Koertele on teatavasti üsna lihtne õues asjal käimist õpetada. „Cuddles annab mulle kenasti märku, kui ta välja soovib minna," rääkis Dan Shaw. „Ta hakkab jalalt-jalale tammuma ja hirnatama. Kui me kohe välja minna ei saa, hakkab ta jalgadega trampima ja lõpuks paneb tagumised jalad risti. Tõsiselt."
Suurt hobust niiviisi oma häda välja näitama ja seda õues õiendama õpetada on praktiliselt võimatu, sest tulenevalt seedekulgla iseärasustest peavad nemad end kergendama keskmiselt iga 45 minuti järel. Väikesed ponid aga suudavad ennast tagasi hoida tavaliselt kolm-neli, kuid ka kuni kuus tundi. Neid on võimalik edukalt õpetada ennast kergendama kindlatel kellaaegadel ja kindlas kohas.
Juhthobuste treenimine on hoopis midagi muud kui ratsahobuste õpetamine. Kuna see on töömahukas protsess, suudab Janet Burleson aastas välja õpetada vaid kuus kuni kaheksa poni. Varsa koolitus algab peale märast võõrutamist umbes kuue kuu vanuselt ning kestab kokku 400-600 tundi. Hobusele õpetatakse üldist juhtimist, häälkäsklusi, takistuste vältimist, siseruumides liikumist ja - uskuge või mitte! - arukaid võimalusi oma allumatuse näitamiseks.
Koos saab teha kõike
Dan ja Cuddles on üheskoos reisinud nii lennukis, bussis kui kalessis. Nad on külastanud Valget Maja ja pidanud piknikku Vabadussamba juures, rääkimata igapäevastest käikudest kodukohas. Koos saadakse hakkama ka pöörlevate uste läbimise ja metroos sõitmisega.
„Ma olen alati hobuseid armastanud," ütles Dan Shaw, maailma esimese juhtuhobuse omanik. „ Kuid ma ei arvanud, et endale kunagi hobuse saan. Ja loomulikult ei osanud ma aimata, et hobusest saavad minu „uued silmad".
Vaata pilte algallikast: www.guidehorse.com. Artikli koostamisel on kasutatud samal kodulehel avaldatud materjale.
KUIDAS SAAREMAA PIK GOTLANDILT KÄIU TOOMAS KÄIS
14. juuli hommikul kogunevad 18 reisiselli (koos bussijuht Aavoga) Saaremaa Puuetega Inimeste Koja õuele Kuressaares, et alustada teekonda naabersaarele Gotlandile, mille kaugus linnulennult vaadatuna on ainult 130 kilomeetrit ja saare põhjatipp on ühel laiuskraadil Sõrve sääre lõunatipuga.
Juba kell 17 oleme Tallinna reisisadama terminaalis astumas laev Victoria pardale, mis viib meid Stockholmi. Tallinna linna siluetti ja Eestimaa rannikut kaugenemas nähes tikkus meele laulurida „Kui saatuse tiivad sind kaugele viivad ja maha jäävad kodumaa rannad ning liivad …“
Mõnus öö laevas mööda saadetud (kes tantsis, kes istus ööklubis, kes vaatas merd ja saari, kes nautis lihtsalt toredat seltskonda), jõudsime vihmasesse Rootsimaa pealinna, kus bussijuht Aavo tegi meile lühikese ekskursiooni, mille lõpus jõudsime Rootsi kuninga lossi juurde, et vaadata ära Skandinaaviamaade kuulsaim vahtkonnavahetus. Kahjuks on masu ka Rootsimaad laastanud ja uhkest ratsudega paraadist on järele jäänud vaid toredaid mundreid ja kullatud kiivreid ning mõõku kandvad pikad sõdurid (nii mees- kui ka naissoost), kes ühtsel rivisammul rahva eest läbi marssisid või postil seistes end pildistada lasid.
Juba oli käes aeg Nynashämni poole edasi sõita, et õigeks ajaks “väiksele praamile“ ehk siis meie mõistes laevale jõuda, sest ees ootas reisi sihtpunkt Gotlandi saar.
Laeval olles saime tunda ka Läänemere tormist poolt, kuid oma mugavas toolis möödus 3 tundi ülesõitu üllatavalt kiiresti.
Gotlandi pealinn Visby võttis meid vastu mahedas õhtuhämaruses, veidi tuulisena, kuid kuidagi omasena ja üllatavalt tuttavliku arhitektuuriga ehitistega (ikkagi hansalinn).
Bussis võttis maad vaikus, kuna kõik vaatasid maastikku ja aeg-ajalt oli kuulda arvamusi või võrdlemist Saaremaaga. Ekängeni (majutuskoht – 40 km Visbyst) jõudsime juba õhtupimeduses ja peale toavõtmete saamist magasid (peaaegu) kõik varsti nohinal. Annelil ja Dorisel aga jätkus juttu kauemaks, kuna kõik muljed vajasid veel kord üle rääkimist ja mälusahtlitesse talletamist. Kuid kell pool kolm sai ka nende jaks lõpuks otsa ja …..
16. juuli hommikul saime jälle kokku hommikusöögi lauas. Huvitavaks ja omapäraseks kujunes hommik seetõttu, et võimalus oli süüa õues, maja ees nautides maja roosiaeda ja värsket Gotlandi õhku.
Kell 9.30 tuli meid vastu võtma meie „hea haldjas“ Riina Noodapera, kes abistas meid nõu ja jõuga reisi organiseerimise ja kogu toimumise aja jooksul. Koos (ikka Riina eestvedamisel ja juhtimisel) arutasime läbi järgnevate päevade tegevusplaani ja külastuskohad.
Koos Riinaga pilt tehtud, alustasime kohe reisi Garda-Lye-Stånga-Hemse-Hablingbo marsruudil.
Kõige esimesena külastasime Vitaalivendade ordu liikmetele pühendatud mälestuskivi, mille juures oleval laval laulsid ans „Viu“ liikmed ka esimesed laulud. Avo arvas küll, et see pidavat juba professionaalse kretinismi sündroom olema, kui esinejad esimest lava nähes kohe selle poole tormavad ja esineda tahavad
Järgmine peatus oli Margus Hantverk`i talupoe juures, kus müüdi käsitööd ja toidukaupa peamiselt Gotlandilt, ja mis jättis unustamatu mulje oma lihtsuse ja suure kaubavaliku poolest ja kus tehti ka esimesed suuremad-väiksemad sisseostud.
Kohanimetus Gotlands Kalkstensfabrik ei öelnud esmapilgul just palju, kuid väljend „Gotlandi käi“ on saarlaste jaoks suure tähendusega; eriti palju toredaid lugusid teadsid käiade toomisest Gotlandilt rääkida meie vanaisad-vanaemad, kellest nii mõnedki isiklikult selle teekonna olid ette võtnud.
„Käiavabrikus“ võttis meid vastu muheda olemisega meesterahvas, kes rääkis inglise keelt ja kuuldes, et oleme „Estoniast“, juhatas meid pikema jututa otse käiakivide juurde. Juhatamise juurde lisas ta veel kommentaari sellest, kuidas paar nädalat tagasi eestlaste bussi laoti nii palju käiakive, et see viltu ühele küljele vajus. Saa siis nüüd aru, kas see oli soovitus meile toimida samamoodi või lihtsalt kohaliku käiavabriku töölise jaoks arusaamatu käitumine nende „estoonlaste“ poolt.
Igatahes sealt sadade põõsaste vahel vedelevate käiakivide „surnuaiast“ saime endale esimesed toredad ja ka Gotlandile iseloomulikud suveniirid, millega ka tõesti saab nuga teritada (võib uskuda, kuna olen ise järele proovinud!).
Burgsvikist edasi ja Vamlingbo asulast läbi sõites jõudsime Kättelviksi käiakivimuuseumi, kus sai rannast täiesti iseseisvalt nugade teritamiseks sobivaid kive otsida!
Julgemad aga alustasid kõrgete tippude vallutamist (Anu, Tiiu, Avo, Marju), kuna paremale jääv suur pank otsekui kutsus üles ronima, et merd või ka kogu saart täies ilus vaadata! Teised tegelesid aga all kivide kogumise ja muude vajalike toimingutega. Äramärkimist vajab see, et igas peatuskohas oli olemas täiesti korralik WC nähtava tähistusega.
Ja jõudsimegi saare lõunatippu Hoburgeni, kus Hoburgeni „vanamehe“ juures (Riina antud nimi) vaatasime tema nina värvi, veel kord otsisime kive ja kastsime oma jalad ka Läänemere lainetesse. Ujuma minekuks tundus vesi veidike külmavõitu. Julgemad ronisid jälle üles kaljusele pankrannikule, et jäädvustada miljoni dollari väärilisi vaateid nii merest kui saarest ja tema lõunatipust.
Tagasi sõites hämmastasid mitmekilomeetrised paekividest laotud kiviaiad, mis piirasid karjamaid, kus sõid Gotlandile kuulsust ja nime toonud valkjad, helehallid, tumehallid ja mustad lambad. Tahes-tahtmata kerkis võrdlus Saaremaa elu ja siinse maastikuga: Gotlandi saarel on maaharimine põllumaaks või maa kasutamine karjamaana sealsete inimeste elu lahutamatu osa ja pidevalt toimiv protsess. On aru saada, et vanasõna „Narri põldu üks kord, tema narrib sind 9 korda“ tuntakse seal hästi ja kohustus hoolitseda maa eest on esmane.
Veel külastasime Öja kirikut, kus vaatasime Öja Madonna koopiat. Riina poolt antud selgitustes oli lause, et „Öja kiriku torn on üks Gotlandi kõrgematest ja on meremärgina kasutatud“.
Oma ööbimiskohta jõudes olime veidi väsinud, kuid rahul nähtuga ja kogetuga ning tuju oli nii hea, et otse võttis laulu lahti. Otse loomulikult oli klaver „põõsas“ ehk siis Ekängeni maja saalis ja kui juba Avo klaveri taha istub ja Marju laulma hakkab, ei siis saa teisedki vaiki olla! Ka külalised ja maja teenindav personal tulid meid kuulama, kuid kella 10-ne öörahu sundis kõiki laiali minema.
Teisipäeva, 17. juuli hommikul äratab meid mõnus päikesepaiste, kuigi hommik on kargevõitu ja tunduvalt jahedam, kui esmapilgul aknast paistab. Peale hommikusööki ja tassi turgutavat kohvi, mille öömaja türklannast perenaine meile valmistanud on, asume juba kell 9 teele Gotlandi põhjapoolse saare – Fårö suunas. Bussijuht Aavo keerab meie punase bussi nina Garda - Ljugarni poole. Ljugarn on koht (Riina seletuse järgi), mis Gotlandi esimesi supelturiste kunagi vastu võttis. Edasi sõidame Kräklingbo suunas, et külastada „Põhjamaade suurimat eelajaloolist maalinna“ pindalaga 1,15 ruutkilomeetrit. Maalinna ümbritsevad klindid ehk pangad on kohati 30 meetri kõrgused. Ka kuulus loodusteadlane Linné, kes 1741. aastal Torsburgenit külastas, avaldas oma kirjutises, et „seal kasvav taimestik elab täiesti iseseisvat elu ja on ümbruskonnast väga erinev“, veel mainis teadlane, et tol ajal oli sealt näha 30 kirikutorni.
Ronisime (nii kõrgele kui keegi suutis) platoole ja imetlesime südasuvise Gotlandi maastikku ning korjasime hiliseid maasikaid. Meil teetaimena ja vorstirohuna tuntud punet kasvas suurte puhmaste kaupa ning kiviktaimlatest tuttavaid lilli võis näha metsikult lagendikel õitsemas. 170 kilomeetrit lõunapoolset kliimat andis tunda oma õiterohkuse ja liigirikkusega.
Edasi Slitesse (nn. saarlaste sadamalinn) ja sealt Fårösundi poole, kust praamiga Fårö saarele. Praamid sõidavad umbes 5 minutit ja väljuvad kohe, kui autod peale sõitnud on. Üritasime külastada ka Sudersandi supelranda, kuhu on tehtud asfalttee ratastooliga juurde pääsemiseks, aga kuna oli palav suvepäev, siis liikusid ringi rahvamassid ja parkimiskohta oli võimatu leida. Edasi liikusime nn. Langhammars raukade piirkonda - fantastilised kivimürakad, mida lihtsalt p e a b nägema (vt. pilti).
Meie jaoks uudsed olid lambaaedade vahelised 2-3 meetrised „restid“, millest inimesed ja sõidukid üle said, kuid targad lambad neid kasutada ei üritanud. Rumalad, kes sinna jalgupidi kinni jäid, said ilmselt praeks ja nende nahkadest valmistatud tooted müügiks.
Fårö kirikaias külastasime maailmakuulsa Rootsi filmi- ja teatrilavastaja ja suurkuju Ingmar Bergmani hauaplatsi, mida iseloomustas väga tagasihoidlik kujundus ja mis asus surnuaia kõige põhjapoolsemas nurgas.
Lubjakaevandus!
Tagasi majutuskohta Ekängeni sõites oli pea nähtust veidi uimane. Isiklikult minu jaoks oli selle päeva tipuks kaks kumbki oma künkal kuninglikult troonivat hiigelsarvedega Gotlandi jäära! Võimsad loomad – nii ponihobuse suurused!
Kolmapäeva, 18. juuli hommikul, peale hommikusööki (ikka müsli, helbed ja vorst, juust…, kuhu on kadunud siis kuulus rootsi heeringas??) jätame öömajaga hüvasti ja alustame sõitu Gotlandi pealinna Visby poole, möödaminnes põikasime ka Roma asulast läbi; mööda alleed Roma Kungsgårdi ja kloostrivaremete juurde, kus etendatakse ajaloolisi teatrietendusi, kuna asukoht ja ümbritsev miljöö otsekui kutsub seda tegema.
Kl 10.00 ootab juba pr. Malle Björklund meid habiliteeringu keskuse ees, et koos tutvuda selle keskuse tööga ja viia läbi ühine arutelu.
Selgituseks niipalju, et Roostis on rehabilitatsioon ja habilitatsioon teenusena täiesti erinevad mõisted: habilitatsioon tähendab igapäevaste toimetulekuoskuste õpetamist-harjutamist-kinnistamist. Teenus on mõeldud vaimupuudega ja neuroloogiliste kahjustustega lastele ja täiskasvanuile. Rehabilitatsioon aga toimetulekuoskuste ja võimete taastamist, kui isik on need kaotanud erinevate tervisekahjustuste nagu traumad (kukkumised, ülepinged jt), haigused (infarkt, insult, kroonilised haigused) või õnnetused (autoavarii, pommiplahvatused, tulistamised jm) tagajärjel.
Ylva Rosvall, asutuse juht ja tegevusterapeut räägivad meie üksikasjalikult erinevatest töövõtetest ja näitavad puuetega inimeste teenusteks sobivaid ruumi- ja tehnilisi lahendusi. Eriliselt hakkas silma just piktogrammide (graafiliste sümbolite/märkide), värvilahenduste ja tänapäevase tehnika (arvutid, mobiiltelefonid) kasutamine puuetega inimeste igapäevasel toimetulekul.
Habiliteeringu töötajad huvitusid ka meie tööst ja teenustest, mida Eestis pakutakse puuetega inimestele.
Aeg - see halastamatu sõber ja vaenlane aga pressib peale ja nii pidime kiirustama Visby linnaga tutvuma, et jõuda õhtusele laevale, mis meid tagasi suurele Rootsimaale toimetas.
Üle Dalmansporteni silla jalutasime Toomkiriku poole, kus avanes supervaade üle linna katuste! Eemalt paistis meri (ei saarlane kohe oska ilma selleta) ja kangesti kena kodune tunne kippus peale.
Lisaks roosiderikkad munakividest tänavad, väikesed nukumaja moodi elumajad, värske mereõhk ja muidugi toredad kaaslased!
Botaanikaaias (Visbyl on oma botaanikaaed – väike, aga liigirikas!) nautisime jätkuvalt kuid seekord väga lähedalt kümnete erinevate roosisortide ilu ja lõhna, fotoaparaadid plõksusid ning daamid naeratasid rooside taustal.
Edasi ootasid „vallutamist“ viimased suveniiripoed, et midagi asjalikku, praktilist või ka lihtsalt mälestuseks sellest fantastilisest Läänemere saarelt kaasa osta. Lihtsalt naudingut pakkus veel jalutuskäik mööda Visby ajaloolisi tänavaid ja Tallinna moodi hansalinna minivariandi vaatamine.
Väljasõit Visbyst toimus kohaliku aja järgi (1 tund järgi Eesti ajast) kell 19.10. Kaua vaatasime veel laevatekilt iidset Visby linnamüüri ja torne.
Mitmed meie hulgast avaldasid lootust kindlasti siia saarele tagasi tulla, sest nii palju jäi nägemata ja veel rohkem proovimata!
Mõned arvamused meie reisisellidelt:
Anu:
Lihtsus, polnud tunda kusagil naabrite üksteise ületrumpamist. Lihtsad ühekorruselised puuelamud, sarnase värviga. Palju ülesharitud maad, lokkavad viljapõllud teeäärtes ja loomakarjad. Võrreldes sellega tundub Saaremaa põllumajandus üsnagi mahajäänud.
Samas: kogu aeg oli kuidagi kodune tunne ja vägisi otsisime sõidu ajal võrdlusi sarnaste kohtadega Saaremaal.
Halli lamba villa pehmus, omanäolised suveniirid, mida kusagil mujal maailmas pole.
Alati soe äratundmisnaeratus kaasvestleja näos, kui saadakse teada, et oleme Eestist ja Saaremaalt st. tundub, et oleme Saaremaalt Gotlandile alati teretulnud.
Wc-d olid alati olemas kui neid vaja oli:)
Visby vanalinn tõeline pärl ja vaatamisväärsus. Ilmselt aitasid selle mulje tekitamisele oluliselt kaasa päike, roosid ja meri.
Tumedast puidust kirikutornid. Üldse kirikud olid saare üks nn visiitkaarte- hooldatud, omanäolised, atraktiivsed kultuurikandjad.
Tahaks tagasi... Visbys jäi aega napiks:)
Ludmilla:
Nautisin kõiki merereise ja äärmine vaimustus pisipraami suhtes. Eriti hetk, kui Doris ja Annely pikkade kaeltega, endist märku andsid.
Üldse mulle meeldis sadamate aktiivne mereelu. Tohutu kaatrite, paatide, purjekate ja skuutrite sebimine. Rannajoon oma väikesaartega ja nendel olevate elamute ja sadamatega.
Võrratu pankrannik oma võimsate kivikujudega.
Meelde jäid jändrikud männid, kõik nii kui lõigatult ühe kõrgused.
Kaunid, umbrohupuhtad ja konkreetsed viljapõllud.
Vana kaevanduse muuseum, mõnusalt arhailine.
Meeldejääv oli sattumine "kirbuturule" ja vanade viikingite muuseum külale.
Suurepärased mustkattega teed Gotlandil.
Üllatas mind aga toitlustamine ja võibolla odavsöögi kohtades pole see teisiti võimalikki, aga ei kohanud kalatoite; muide Saaremaale heidavad turistid sama probleemi ette.
Naljakas oli otsida meile nii tavalist toitu nagu supp, võibolla jäi mitte leidmine keeleoskuse taha pidama.
Üldmulje: Saare kohalik kogukond ei lase oma igapäevaelul turistidest häirida. Teenindusega aga tundub, et tegelevad inimesed, kes ei ole põliselanikud.
Reisisellid: Marite, Saima, Evi, Asta, Doris, Anneli, Marju, Katrin, Tiiu, Anu, Lea, Marje, Ludmilla, Veronika, Vitali, Avo, Taivo ja Aavo.
"VAIKNE KAUNITAR 2012" – ega kurte inimesi kuskil soojalt vastu ei võeta!
Katharina Toomemets
Õhtuleht, 28. märts 2012, 07:02
VAIKSED KAUNITARID: Võistlusel «Vaikne kaunitar 2012» astus võistlustulle kuus neidu: (vasakult) Lilia Zajats, esimene printsess Jevgenia Gontšarova, võistluse võitja Kristiina Saare, teine printsess Sandra Eelrand, Eleriin Niitsoo ja Mona-Lisa Lille. Žüriisse kuulusid ajakirjanikud Helena-Reet Ennet, Laura Kõrvits, meikar Loore Härmat ning kurtide eluga tavapärasest paremini kursis olev Kaire Papp. (Gossip.ee)
http://s.ohtuleht.ee/multimedia/images/000259/x-0179d7de-3e1e-444d-8acd-99278be8515d.jpg
PEATSELT PRAHASSE: Kristiina ütleb, et ootab rahvusvahelisi võistlusi suure põnevusega. «Kindlasti saab sealt palju uusi kogemusi ning uute inimestega tutvuda.» ( Ohmygossip Couture)
"Kõige suurem miinus ühiskonnas on, et kurte inimesi ei aktseptita ja neid ei võeta ühiskonda soojalt vastu. Kurdid – mina sealhulgas – ja kuuljad on ju tegelikult võrdsed. Ainus erinevus ongi see, et meie lihtsalt ei kuule," pahandab tartlanna Kristiina Saare (23), kes pärjati tänavu vaikse kaunitari tiitliga.
Kristiina on õppinud Porkuni koolis, Tartu Hiie koolis ja Viljandi ühendatud kutsekeskkoolis abikokaks. Praegu töötabki ta Maksiköögis abikokana ja tema ülesanne on sekserite, võileivatortide, einesaiade ja võiete valmistamine. Vabal ajal käib ta sõpradega väljas või kinos ja plaanib ka aeroobikaga tegelema hakata.
Kuulmise kaotas Kristiina aastavanuselt. "Ma ei sündinud kurdina. Sündides olin täiesti terve ja normaalse kuulmisega. Umbes aastaselt sain aga raske kõrvapõletiku, misjärel kuulmine järk-järgult kadus," räägib ta. "Kuuendast kaheksanda eluaastani kasutasin ma kuuldeaparaati, kuid praegu pole sellest enam kasu, sest ma ei kuule üldse."
Seda, miks selline asi just temaga juhtus, Kristiina mõelnud pole. "Olen see, kes ma olen ja taga nutta pole siin midagi. Pigem tuleb see enda miinus plussiks pöörata," on ta säilitanud positiivsuse.
Kuidas neiu oma eluga toime tuleb? "Kui on vaja ajada mingisuguseid tähtsaid asju – näiteks minna arsti juurde või töötukassasse –, siis võtan endaga kaasa tõlkija. Poes käin ise ja kui vaja, siis kirjutan paberile või kasutan mobiiltelefoni, kuigi kirja teel suhelda tuleb harva," räägib ta, kuidas igapäevatoimetustega hakkama saab.
Missivõistlus nagu missivõistlus ikka
Eesti Kurtide Noorte Organisatsiooni korraldatud "Vaikse kaunitari 2012" võitja tiitliga pärjatud Kristiinale pakkus konkurentsi veel viis tüdrukut. "Olin väga hämmingus, kui mulle missikroon pähe pandi," meenutab Kristiina, millised tunded teda valdasid. "Ma ei uskunud, et võidan."
Et kurtide missivalimisel midagi väga teistmoodi oleks, ei tasu aga arvata. "Esimene oli kleidivoor, seejärel bikiinid, siis talendivoor (mina esitasin viipekeeles luuletuse) ja viimane oli õhtukleidivoor," tutvustab Kristiina, milliseid kadalippe neidudel läbida tuli.
Võistluseks valmistudes harjutas Kristiina ka lavakõndi. "Samuti pidin ise tegema ilusa meigi ja soengu, mis minu kleidiga sobiks."
Suvel sõidab Kristiina Eestit esindama Prahasse võistlusele "Miss Deaf World 2012 & Miss Deaf Europe 2012". Ettevalmistusi maailma kurtide missivalimisteks alustab neiu mais. "Selle hulka kuulub ettevalmistus sõiduks, kindlasti riiete otsimine ning kokkusobitamine ja nii edasi. Tuleb palju õppida, et ikka võit tuleks," ütleb ta ja lisab, et võistlusriiete leidmine ongi kõige raskem, kuna ta on väga pisikest kasvu.
Kui tänavune Miss Estonia Madli Vilsar oli hädas sellega, kuidas suurele missivõistlusele sõiduks vajalik raha kokku saada, ning pidi tuttavatelt kõvasti laenama, siis Kristiina selle pärast suurt muretsema ei pea. "Esialgu maksame kulutused ise kinni, aga hiljem saame korraldajatelt raha tagasi."
Rein Sikk: VIRULASTE MUUSIKAMOOS VALLUTAB INGLISMAALT MAAILMA
Eesti Päevaleht
Esmakordselt Eesti raadiote ajaloos oli saatejuhiks mees, kes tegelikult ei saa rääkida.
Meelis Luks ehk Mella – mees, kes ei saa rääkida ega kätega kirjutada – valmistub oma esimeseks raadiosaateks. Kirjutab tekstid varvastega arvutiklaviatuuri kasutades valmis. Mella varbad on tundlikud ja tublid. Tema maalimisoskuski on ju üle maa teada.
Kui Mella tekstid valmis saab, laseb ta need läbi kõnesüntesaatorist ehk arvutiprogrammist, mis loeb teksti inimhäälega ette. Siis mängib Mella tekstid ja muusika kokku. Ja 7. märtsil sünnibki Eesti raadioajalugu. Raplamaalt Mella kodust läheb eetrisse esimene tema juhitud raadiosaade, pealkirjaks „Jalamees teab ja arvab”. Signaal jõuab interneti kaudu Corby linna Inglismaal. Seal tegutseb virulaste asutatud raadiojaam Muusikamoos ja peagi on Mella juhitud saade paisatud Corbyst juba üle ilma internetiavarustesse.
Teadaolevalt on Muusikamoos ainuke Inglismaal tegutsev eestlaste raadiojaam. Aga pole välistatud, et see 24 tundi ööpäevas eetris olev raadio on ainulaadne kogu väliseesti ilmas.
Laiskuse sünnitis
„Raadio sündis laiskusest,” kinnitab Rein Kübarsepp, kes praegu vastutab Muusikamoosi sõnaliste saadete eest. Nimelt tahtnud ta Inglismaal elav sõber, Virumaa juurtega dzässifänn Meelis Mälgand kodus muusikat kuulata. Muusika olnud ühe toa arvutis, võimendusega oli aga seotud teise toa aparatuur. Mälgand leidnud internetist programmijupi, millega sai oma muusika nii-öelda koduraadiona internetti laadida ja siis seda teise arvuti kaudu veebist kuulata. Siis avastas ta järsku, et tema veebi paisatud muusika oli leidnud esimesed fännid. Oli 2010. aasta juuli, Mälgand tegi raadio veebis avalikuks ja ametlikuks. Eelmise aasta lõpus alustas raadios jutusaateid Rein Kübarsepp, aastaid Virumaal tegutsenud raadiomees. Nüüdseks on Muusikamoosi raadios jutusaade „Moosiriiul”, kus Kübarsepp on usutlenud hulka huvitavaid inimesi. Saade ise sünnib nii, et Kübarsepp istub Corbys oma arvuti taha, paneb klapid pähe ja Skype’i tööle. Sama teeb Eestimaal või mujal maailmas tema intervjueeritav. Vestlus võib alata.
Kübarsepp peab Inglismaal mittetulundusühinguna tegutsevat Muusikamoosi ülemaailmseks eestlaste raadioks, mille tegevus on eelkõige õhinapõhine. „Kui inimesel on internetiühendus, siis saame ükskõik keda ükskõik kus 14.03.12 Virulaste Muusikamoos vallutab Inglismaalt eetri-ilma - Eesti Päevaleht www.epl.ee/archive/print.php?id=64068101 2/2 intervjueerida,” räägib Kübarsepp. Ja vähe veel – tema mõtteis mõlguvad aina uued saatejuhid, kes toimetavad samuti kui praegu Mella. Teevad oma kodus arvuti lahti ja lähevadki otse-eetrisse.
Seitse tuhat kuulajat
Kübarsepa hinnangul on Muusikamoosil praegu 7000 kuulaja ringis, kellest 70% kuulavad raadiot Eestis. Raadio mahe muusika on eriti hinnatud kontoriinimeste hulgas.
Raadio mootor, Rakvere mees Rein Kübarsepp on kaasa löönud kõigi Virumaa kohalike raadiote tegemisel, olnud ERR-i korrespondent ja saatejuht ning väljaspool tööd tantsuansambli Tarvanpää bussijuht ja viiulimees. Seitsme ja poole aasta eest Inglismaale suundunud Kübarsepp on seal töötanud bussijuhina, liinitöölisena ravimitehases näiteks paratsetamooli pakkides, kulleriautojuhina, aga ka hooldajana hooldekodus. Nüüdseks on ta jõudnud tagasi meedia juurde.
Muusikamoos asub aadressil: http://www.muusikamoos.com
LAHKUDES VÕTAN SU KAASA
http://arvamus.postimees.ee/774996/tiina-kangro-lahkudes-votan-su-kaasa/
15.03.2012
Tiina Kangro
Paljud omastehooldajad Eestis on läbi elu vaevelnud vaesuses, tehes orjatööd. Nende oma erialane ja majanduslik võimekus jääb rakendamata, elu elamata ja ka maksud maksmata. Abi puudumine on inimlikult talumatu, aga lisaks ka majanduslikult ebamõistlik ja Eestile kahjulik, kirjutab ajakirjanik Tiina Kangro.
Paar nädalat tagasi ajalehtede liidu pressipeol, kus mulle anti üle aasta parima arvamusloo auhind siinsamas Postimehes ilmunud artikli eest «Juhtmega seina küljes», ütles üks staažikas ajakirjandusjuht: «Sa kirjutad küll võib-olla hästi, aga tegelikult mulle see puuetega inimeste poputamine üldse ei meeldi. Justkui tavalistel inimestel polekski enam mingit õigust siin maailmas elada.»
Ma avasin suu, et hakata midagi ütlema, aga panin selle siis uuesti kinni.
Minu lugude sõnum ei ole järelikult kohale jõudnud. Nad arvavad, et räägin puuetega inimeste poputamisest. Kuid ma räägin ju Eesti riigi majandusest. Räägin tööjõu raiskamisest, inimeste potentsiaali hävitamisest – inimvaraga hooletult ümberkäimisest.
Sain aru, et ka (žürii poolt) minu töö juurde lisatud fraas – «artikkel, mis rääkis erivajadustega laste probleemidest» – oli ekslik seetõttu, et riikliku orjapidamise loo majanduslik mõte oli jäänud hoomamata.
Peaksin nüüd tõsiselt peeglisse vaatama ja auhinna tagasi viima. Ent olgu, ma proovin korra veel. Austatud lugejad, teie ees on «Vabariigi orjad», volume 3.
See oli täpselt kolm nädalat pärast artikli «Juhtmega seina küljes» ilmumist, kui toimetusse saabus kolm naisterahvast. Nad olid kohtumise aega telefonis 5–6 korda kokku leppinud, kuid jälle edasi lükanud, sest kellegi laps oli haigestunud või meeleseisundis, mis ei võimaldanud kodust lahkuda. «Meie olemegi need vabariigi orjad, kellest te kirjutasite. Me tulime ütlema, et järgmiseks tuleb topeltenesetappude laine. Meil lihtsalt pole kuhugi edasi minna,» formuleeris üks neist tuleku põhjuse.
Tundsin ta edasise vestluse käigus ära. See oli Reet, kellega olin kohtunud noore ajakirjanikuna pea kolmkümmend aastat tagasi, kui ma puuetega inimeste teemaga alustasin. Ta oli pikk, väga kaunis ja sale. Tal oli kaasas umbes 10-aastane vaimupuudega tütar Monica.
Intervjueerisin teda tollase ajakirjandusmaja fuajees, kus ta avas Eesti-Soome puudega laste kunstinäituse. See oli mitu aastat enne uue Eesti sündi.
1980ndate kandis hakkasid esimesed Eesti pered oma sünnitraumade või muude raskete puuetega sündinud lapsi koju võtma. Varem saadeti praakbeebid otse institutsioonidesse, metsade rüppe peidetud hooldeasutustesse.
Tegelikult oli see meeleheitlik sööst tundmatusse. Need vanemad isegi ei aimanud, millised katsumused nende ees seisid. Kuid nagu ajaloos ikka asusid nad noorte ja hakkajatena võitlusse õigluse eest. Koos poliitiliste apsude eest «Prillitoosi» saatejuhiks taandatud Hagi Šeini ja Eesti puuetega inimeste grand old man’i Mihkel Aitsamiga muutusid nad peatselt löögijõuks, mis hakkas voolima kogu Eesti ühiskonda, eelkõige suhtumist inimesse.
Reet oli üks agaramaid. Tema veetud kodanikualgatusest, puudega laste päevahoiuprojektist on sündinud Käo päevakeskus, mis nüüd kuulub Tallinna linnale ja kust sai hiljuti alguse eestkostjate tšekimajanduse-vastane ülestõus, mis ilmselt jõuabki välja perekonnaseaduse muutmiseni.
Nüüd oli ta siin. Ma vaatasin teda – kunagisest kaunist daamist on järel inimvare. Ta käed värisevad. Kui Monica ilmale tuli, õppis ta Leningradi Kunstide Akadeemias maalikunsti. Haige lapse kõrvalt polnud see enam mõeldav ja Reet lõpetas akadeemia kaugõppe teel kunstiajaloolasena. Erialal pole ta töötanud päevagi. Kogu järgnev elu, pea 37 aastat, on olnud üksainus päästeoperatsioon pealkirjaga «Monica».
Kuna tollases Eestis polnud keegi nii raskeid lapsi näinud – hooldeasutustes nad ju enamasti hääbusid kiirelt –, tuli kõige eest võidelda või siis teha ise. Kõigepealt tuli Monicat ravida, et ta elus püsiks, siis treenida, et ta liiguks – seitsmeselt tõusiski tüdruk jalgele. Järgnes õpetamine, sest kõnetut ja vaevu liikuvat inimesehakatist kooli ei võetud.
Edasi tuli sotsialiseerimisprogramm. Kirjandusest oli Reet lugenud, et autistlikud lapsed tuleb lihtsalt õpetada maailmaga suhtlema, see võib võtta aastakümneid. Kahekümnese Monica üle imestasid tohtrid: huvitav – autist, aga ebatüüpiline, vaata kui hästi suhtleb! Loomulikult ta ei loe ega kirjuta, tal on vaimupuue, puudub kriitikameel, teda ei saa minutikski järelevalveta jätta. Isegi kodus. Sotsiaalhoolekande seaduse mõistes on ta sügava puudega isik, kes vajab kõrvalabi ja hooldust ööpäev ringi.
Kuni viimase ajani pidas Reet vastu. Möödunud aastast on ta pensionil. Pension on väike, ta on võrdsustatud nendega, kes pole elus iial tööd teinud ega riigile makse maksnud. Nüüd kulub enamik sellestki rohtudele. «Peaaegu üleöö tuli diabeet, haavandtõbi, liigesepõletik.
Unehäired ja depressioon niikuinii. Pidevalt talumatud valud. Liigesed on nii läbi, et suvel Monicaga linnas jalutades kukkusin tänavale maha. Monica ei saanud aru, mis toimub, ei osanud mind püsti aidata. Lõpuks istus samasse maha. Roomasime seal kahekesi, inimmass kooldus kahte lehte, kõik vaatasid, keegi ei aidanud,» kirjeldab Reet.
Perekonnaseaduse kohaselt lasub vanematel kohustus oma puudega last hooldada ja elatada kuni surmani. Riik ja omavalitsus võivad aidata, kuid lõppvastutaja on pere. Abi jagub meie ühiskonnas näpuotsaga. «Kes siis veel kui mitte teie? See ongi teie kohustus,» kuulevad omastehooldajad sotsiaaltöötajailt iga päev üle kogu Eesti.
Kunagi varem pole seda probleemi olnud. Eesti esimene põlvkond oma raskete puuetega lapsed kodus üles kasvatanud vanemaid on aga nüüd saanud vanaks. Tänu nende omaaegsetele ennastsalgavatele võitlustele on praegustel puudega lastel juba olemas lasteaiad-koolid, päevakeskused ja suvelaagrid, kuid ise on nad maksnud selle eest oma tervisega. On läbi kulunud, lahkumas varem, kui oleks nende aeg. Neid hoiab püsti vaid hirm. Hirm oma laste tuleviku ees.
Absurdne on see, et Eesti riik ei ole nende inimeste olemasolust teadlik, nende tapvat muret pole märgatudki. Sadade koostatud arengukavade seas ei räägi ükski sellest, kuidas mahutada lähiaastail hooldekodudesse see hüppeliselt suurenev, kodudest tulev abivajajate hulk.
Pole tehtud plaane, kuidas muuta seadust või luua mingi erisäte neile peredele, kus vanem veel elus, kuid pole enam võimeline hooldama puudega järeltulijat. Ega ka maksma, et laps mõne vähegi kodu tasemel asutuse järjekorras ette osta, sest kodust tulijate jaoks on sabad teinekord kümnete aastate pikkused.
Uurisin sotsiaalministeeriumist järgmise 10–20 aasta erihoolekande teenuste perspektiivplaane, kuid mingit rahastamishüpet sealt ei leidnud. Kui kompasin eriolukorraks valmisolekut hooldekodudest, jäid sealsed juhid mind nõnda pika pilguga vaatama, et see vaatamine kestab ilmselt veel tänaseni.
Reedal on veel kaks nooremat last. Kui ta kokku kukub, on neil seaduslik kohustus teda hooldada. «Aga minul on Monica. Monica eest nad hoolitsema ei peaks, aga kuni mina pole surnud, jääb ta ikkagi koos minuga nende õlule. Siin on minu jaoks eetiline piir. Mu lapsed on pidanud niigi liiga paljust loobuma. Sest mina ei andnud Monicat ära.
Ma ei tohi teda nüüd neile koormaks jätta. Isegi mõte sellest, et nad kannatavad süümepiinu, kui ta kunagi pärast mind riiklikule hooldusele kukub, on mulle vastuvõetamatu,» jätkab ta. «Sel hetkel, mil ma enam tõesti ei suuda oma lapse eest hoolitseda... siis ma lihtsalt teen enesetapu. Ja võtan Monica kaasa.»
Seda kõike rääkis Reet möödunud pühapäeval «Puutepunkti» saates. Me kaalusime toimetusega üsna kaua ja põhjalikult, kas laseme selle intervjuu eetrisse. Rääkisime kümnete puudega laste vanematega ja paljud neist, ka nooremate väga raskete puuetega laste emad tunnistasid, et need mõtted on neile tuttavad. Rääkisime psühhiaatritega, kes eriti ei haakunud, sest tunnistasid, et nende võimuses pole muuta riiklikku hoolekannet – nad tegelevad loomulikult üksikjuhtumitega.
Rääkisime selle mitme kuu jooksul kümneid kordi Reedaga ja leppisime kokku, et kui ta selle mõtte lindile räägib, siis samast hetkest laseb ta sellest lahti. Vähemalt praeguseks.
Me pidasime hinge kinni, et kuidas võtavad vaatajad saate vastu. Kas nad mõistavad, miks me seda tegime. Nad mõistsid.
Me ei ole iialgi saanud nii palju ja nii sügavalt hingest tulevaid tänukirju. «Nüüd on see välja öeldud. Sügav kummardus Reedale, et ta julges seda teha. Siit alates saab minna vaid kergemaks. Nüüd peavad tulema lahendused,» kirjutas kahe väga raske päriliku puudega lapse ema.
Riigiesindajad ilmselt saadet ei näinud. Ilmselt polnud aega, tuli muretseda streigi pärast. Puudega inimesed ega omastehooldajad streigis ei osalenud. Nad pole töötajad. Osa neist pole isegi valijad. Nad on eikeegi. Kui üldse, siis vaid tüütu kulu riigile. Kuna arenenud ilmas on kombeks neid poputada, siis nüüd, näe, peame ka meie seda teatud piirini järele ahvima.
Oleks Reet elanud mõnes arenenud riigis, oleks ta saanud kõik need aastad tööl käia, peale Monica hooldamise oma oskusi ühiskonnaga jagada. Vaid keskmistki Eesti palka teenides oleks tema panus riigi maksukukrusse olnud praeguses vääringus kakssada tuhat eurot. Kümme tuhat Reeta oleksid kokku teeninud riigile kaks miljardit eurot.
Selle rahaga saaks ehitada viiskümmend uut EKA maja. Või üle saja tippklassi hooldekodu. Lisaks oleksid nende inimeste poolt jäänud riigilt küsimata almused hooldajatoetuste või toimetulekuabi näol.
Nüüd on enamik neist läbi elu vaevelnud vaesuses, tehes orjatööd, mille eest pole antud ei tasu ega tunnustust. Nad on tõmmanud sellesse halba unenäkku kaasa oma peresid ja teisi lapsi. Kui neid teisi on olnudki, sest enamik neist on jäänud iibemuredes vaevlevas Eestis lihtsalt sündimata.
Orjanduslikes ühiskondades oli kombeks lasta vanad ja töövõime kaotanud orjad vabaks. Ehk peaks seda nüüd tegema ka Eesti riik. Võtma vastutuse nende laste eest enda peale ja laskma vanemail oma elu lõpuni elada.
Autor on Linnalehtede grupi peatoimetaja ja «Puutepunkti» produtsent.
Telesaate «Puutepunkt» kordus, kus Reet räägib, on eetris laupäeval, 17.03 kell 9.
KUI JOOSTA JA TEIVAST HÜPATA EI SAA…
Kolmapäev, 29. veebruar 2012
"Mida on Saaremaa spordil pakkuda neile, kes ei saa tõkkeid joosta ega teivast hüpata?" tõstatas Anneli Tõru Saare maavalitsuses küsimuse, mis tekitas ka minus suuremat huvi selle vastu, mida teevad puudega inimesed spordivallas meie maakonnas.
Selles teadmatuses aitasid mul orienteeruda eeskätt Saaremaa puuetega inimeste koja inimesed ning Saare maavalitsuse töötaja Avo Levisto, kes on juba aastaid puuetega inimesi aidanud.
Spordi osa on väike
Pean tunnistama, et minu kokkupuuted selle valdkonnaga on seni piirdunud vaid lühikese praktikaga Tallinna ülikooli ajast. Lisaks on mulle meediast kõrva jäänud mõned uudised para- või eriolümpial või mõnes võistkonnamängus vastaseid võitnud kaasmaalastest.
Saaremaal, pidin tunnistama, on sport üks tagasihoidlikumaid valdkondi puuetega inimeste igapäevaelus. Toimub teatud võistlusi ja sportmänge suvepäevade raames, iganädalane võimlemistund, mõned viktoriinid ja ongi kõik.
Saaremaal ei ole teada näiteks ühtegi liikumispuudega inimestele mõeldud tooli suusatamiseks, uisutamiseks, korvpalliks. Lisaks ei ole teada, et maakonnas oleks spetsiaalset ratastooli staadionil sõiduks.
Alasid, millega puudega inimesed üle maailma tegelevad, on ometi väga palju.
Tutvudes internetis nende tegevusega, jäi mulle seal silma selline ütlus: "Liikumispuudega inimesed ei harrasta vaid kahte ala – tõkkejooksu ja teivashüpet!" Ma ei oma täpset infot, kuid olen veendunud, et Saaremaal on piisavalt eri vanuses puudega inimesi, kes kindlasti sooviksid mingit spordiala proovida.
Ratastoolis vabaviskekunniks?
Mida aga võiks puudega inimestele juba praegu ja suuremate kulutusteta pakkuda?
Puuetega inimeste kojas oldi valmis igati nõu ja jõuga toetama, oleks vaid mingi konkreetne idee, mida ja kus teha. Eriti meeldiv oli meie kohtumise juures see, et keegi neist ei olnud häälestatud negatiivselt. Kordagi ei kõlanud lauset: "Raha ei ole ja me ei saa."
Ideed, mida neile pakkuda, ei tulnud kaugelt otsida. Nimelt korraldab MTÜ Saaremaa Korvpall võistlust "Vabaviskekunn" (täpsemat infot selle võistluse kohta saab kodulehelt www.saarekorvpall.ee), mille raames sooritatakse tulemusele korvpalli vabaviskeid (puudega inimestele on formaat klassikalisest "Vabaviskekunni" võistlusest mõnevõrra erinev). Lihtne ja konkreetne.
Selle võistlusformaadi eelis enamike teiste ees on see, et füüsiline konditsioon ei mängi suurt rolli: eakas võib võita noort, lühike pikka, naine meest jne. Ka ratastoolis istuv inimene võib tõusta paremaks viskajaks kui tema seistes viskav konkurent. Samuti saavad seda ala harrastada näiteks vaegkuuljad ja miks mitte vaegnägijad. Selles formaadis saab soovi korral edukalt korraldada ühtsesse arvestusse minevat võistlust kõikjal üle Saaremaa.
Kes ei taha, ei pea üldse võistlema. Palli saab visata ka tulemust fikseerimata ning lihtsalt teistega suheldes vaimu värskendada. On ju ennekõike eesmärk meelitada need inimesed spordisaali, spordi juurde ning teha seda, pakkudes huvitavat tegevust, kus on soovi korral mängus ka paras võistlusmoment. Sest just võistlusmoment, eriti meeste puhul, toob üha enam rahvast erinevate spordialade juurde tagasi.
Võistelda võid iseenda eelmiste tulemustega, vahetu konkurendiga spordisaalis, konkurendiga teisest vallast. Lisaks võib spordisaali külastaja leida sealt endale mõne muu hobi jõusaalis rassimise, koroona, boccia, suusatamise, lauatennise, petangi, ujumise, ratsutamise näol. Oluline on see esimene liigutus ning tee leidmine spordi juurde.
Miks ei võiks pikemas perspektiivis tekkida Saaremaal mõni pallimänguvõistkond, kes kasutab liikumiseks abivahendeid? Või hakata tegutsema mõni entusiastlikum harrastaja, kellel eesmärgiks paraolümpia? Tipud ükskõik mis alal ja ringkonnas on parim reklaam ning toovad üha rohkem inimesi liikuma ja tervislikumate eluviiside juurde.
Alustame Leisist
Esialgu on plaanis ürituse formaati testida ja asjaosaliste arvamust kuulata Leisi vallas, kus Leisi keskkool on lubanud, et saame tasuta kasutada kooli spordisaali.
Tavaliselt on kõigis spordisaalides hommikuti piisavalt vabu aegu, et leida nädalas mõni tund puudega inimeste jaoks.
Pigem on väljakutse see, kuidas need vabad saaliajad ja saale kasutada soovijad kokku viia. Oluline on kaasata kogu Saaremaa. Lihtne oleks korraldada üritusi ja ettevõtmisi vaid Kuressaares, kuid peame jõudma ka maainimesteni. Saalide taha asi ei jääks, kuna need on olemas pea igas vallakeskuses. Suvel saab sporti edukalt harrastada ka koduhoovis oleva korvirõnga abil. Prügikorv toanurgas ja kokkukortsutatud vana ajaleht võivad samuti olla head treeninguvahendid!
Rääkides puuetega inimeste spordist ja nende võimalusest erinevaid alasid harrastada, ei tohi mainimata jätta Kallemäe kooli uusi suurepäraseid sportimistingimusi. Väga loodan, et inimesed haaravad sellest võimalusest kinni.
Mure, et Saaremaal on praegu suhteliselt vähe võimalusi organiseeritult sporti teha, kummitab ka meie maakonna veterane. Samas – kusagilt tuleb alustada ja kui on inimesi, kes toetavad ja kaasa löövad, miks mitte nuputada ja üritada ideesid teoks teha.
Selle artikli eesmärk oli tõsta teema rohkem päevakorda, leida üles need puudega inimesed, kes on valmis kehakultuuri vallas midagi tegema. Arvatavasti toimub kusagil ka juba praegu midagi, kuid siinkirjutajal ei õnnestunud seda infot leida.
Loodan, et see artikkel tekitab vastukaja ja meil avaneb võimalus olukorrast parem ülevaade saada. Võtke julgelt ühendust Saaremaa puuetega inimeste kojaga või oma piirkonna sotsiaaltöötajaga! Võib-olla õnnestub mingile toredale spordialasele tegevusele ühiselt elu sisse puhuda. Olen alati valmis nõuga ja võimalusel ka jõuga toetama häid ideid spordivallas. Üks idee, mis sisaldab sõnu "hobune" ja "ratsutamine", on mul ka praegu peas tiirlemas.
Madis Kallas
Saare maavalitsuse spordinõunik
LEISI VALLA PUUDEGA INIMESED VAIMUSTUSID ESIMESEST TREENINGUST
Autor: Aare Laine
Kolmapäev, 14. märts 2012
HARJUTAMISVÕIMALUSED KÕIGILE: Liikumispuudega suur arvutifriik ja spordihuviline Hannes Ränk on õnnelik, et sai ka ise Leisi keskkooli võimlas end spordimehena tunda. Juhendaja Madis Kallas jäi esimese treeningtunniga rahule. Foto: Tõnu Veldre
Saare maavalitsuse spordinõunik Madis Kallas kohtus eile Leisi keskkooli spordisaalis valla puudega inimestega ning õpetas neile lihtsamaid võimlemis- ja palliharjutusi. 20-aastane arvutifriigist ratastoolimees Hannes Ränk hindas esimese treeningu väga meeldivaks.
Hannes Ränga ema Vaike jälgis treeningut saalist. “Väga hea ettevõtmine. Me oleme sellest vaimustuses. Ta saab kodust välja, saab ennast liigutada,” märkis Vaike Ränk. Treeneri rollis olnud hiljaaegu Eesti kümnevõistlejate hulgas ilma teinud Madis Kallas tundis heameelt Leisi vallavalitsuse ametnike abivalmidusest ettevõtmise toetamisel. Kool annab saali treeningtunniks tasuta. Liikumispuudega inimesed saavad spordisaali tulla ja pärast treeningtundi koju minna valla transpordivahendiga.
Vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Mari-Anne Tuulingu sõnul on soovijaid rohkemgi. “Eile osales treeningul ka Meelis Papp ja tema tugiisikult kuulsin, et Meelis on lubanud ka järgmine kord kohale tulla. Loodetavasti on nädala pärast saalis juba neli juhendamist vajavat inimest,” ütles Mari-Anne Tuuling.
Leisi positiivne näide julgustab Madis Kallast teistegi omavalitsusjuhtidega taoliste treeningute korraldamiseks kokku leppima. Teadupärast on nüüdisaegsed spordisaalid kõigis maakonna valdades. “Puuetega inimeste kojaga ajame asja edasi. Nemad saadavad valdadesse info ja loodame, et järgijaid on mujalgi. Leisis saame edaspidi ka ujulat kasutada,” oli Madis Kallas optimistlik.
Lisaks arvutihuvile on Hannes Ränk ka suur spordifänn. “Mind huvitavad kõik alad. Vaatan telerist huvitavaid võistlusi. Ka selle mehe tulemustega olen kursis. Ma tean teda ammu,” viitas Hannes Ränk oma eilsele juhendajale.
Puuetega inimeste koja, Saare maavalitsuse ja omavalitsuste ühisprojekt on käima läinud.
“Meil on küll hea meel, et saame oma kodu lähedal harjutamas käia. Kindlasti tuleb järgmisel korral inimesi rohkem. Siis on ka treenida lõbusam,” sõnas Vaike Ränk.
---------------------------------
E-EPIK, VEEBRUAR 2012.
01.02 asus EPI Koja peaspetsialisti, sh ajakirja “Sinuga” projektijuhi kohale tööle Helen Voog. Helen on omandanud Tallinna Ülikoolis bakalaureuse kraadi eripedagoogikas ning jätkab hetkel õpinguid magistrantuuris eripedagoog-nõustaja erialal.
01.02 toimus jätkukoosolek EPIKoja ja MMGT grupi esindajatega Villa Benitas, et arutada võimalikku rahvusvahelist koostööprojekti invaspordi ja invaturismi arendamise valdkonnas. Arutelu täpsemad teemad:
1. Puuetega inimeste sportimise ja ajaveetmise võimalused Eestis
2. Võimalused ühisprojektiks Eesti, Läti ja Venemaa vahel.
Kohtumisel osalesid Karin Hanga, Getter Tiirik, Meelis Joost, Genadi Vaher.
Lisainfo: Meelis Joost.
02.02 toimus Tallinna Ülikooli Sotsiaaltöö Instituudi magistriõppes loengukursus “Puuetega inimeste rehabilitatsioon”. Tegu on kursusega, mis sisaldab loenguid, iseseisvaid töid ning õppekäike, et anda üliõpilastele teavet puuetega inimeste eluolust, vajadustest ja probleemidest; hoolekande, haridus- ja tööturuvaldkonna korraldusest ning puuetega inimestele suunatud toetusmeetmetest.
Lisainfo: Karin Hanga.
02.02 toimus Getter Tiirikul kohtumine EPIK organisatsioonianalüüsi võimaliku teostajaga.
02.02 toimus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee majandusliku ühtekuuluvuse sektsiooni koosolek. Arutelus olid Euroopa võlakriisi leevendamise meetmed ja EL eelarvekava 2014-2020. Osales Meelis Joost
03.02 toimus kohtumine Tallinna Ülikooli haridustehnoloogiga, et arutada puuetega inimeste teemalise e-kursuse loomise võimalusi Moodle e-õppekeskkonnas. E-kursuse soovime suunata nii sotsiaaltöö üliõpilastele kui kasutada ka EPIKoja koolitustel, mida pakume sotsiaal- ja haridustöötajatele ning vajaduse korral ka liikmesorganisatsioonidele. Osalesid Karin Hanga ja Helen Voog.
Lisainfo: Karin Hanga
6.02-17.02 viibis Getter Tiirik puhkusel.
06.02 toimus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tööturu seireüksuse kuulamine teemal kutseharidus ja praktikantide kaasamine noorte tööhõive parandamiseks. Kohtumisel osales Taani tööhõiveminister ja mitmed valdkonna eksperdid. EPIK poolt osales Meelis Joost.
06.02 toimus Sotsiaalministeeriumis Eakate poliitika komisjoni istung, kus peateemaks käesoleval ajal Eesti aktiivsena vananemise strateegia 2013-2020 väljatöötamine. Esimesel kohtumisel sõnastati eesmärgid ning prioriteetsed valdkonnad (5 tk) – eakate aktiivne kaasamine, heaolu läbi terve elu- tervislik vananemine, kohandada sotsiaalkaitsesüsteemi ühiskonna vananemisest tulenevatele tagajärgedele, kohandada tööturu olukorda, elukestva õppe soodustamine. Lisaks toimus Euroopa 2012 aasta tegevuste kaardistamine. Komisjoni esimees on Monika Haukanõmm.
07.02 toimus kohtumine võimaliku koostöö osas Ajakirjade Kirjastusega. Kohtumise eesmärgiks oli leida võimalusi EPIKoja ajakirja “Sinuga” uuendamiseks. Osalesid: Karin Hanga, Monika Haukanõmm ja Helen Voog.
Lisainfo: Helen Voog
07.02 EPIKoda külastas Puutepunkti meeskond, et vestelda EPIKoja võrgustikust, meie tegevustest ning edasistest koostöösuundadest. Puuetepunkti nõuandetelefonile vastasid Karin Hanga ja Monika Haukanõmm.
07.-08.02 osales Meelis Joost EMSK korraldatud konverentsil jätkusuutliku arengu teemal, s.h. ligipääsetavust ja kaasamise teemale ning muudele sotsiaalvaldkonna teemadele keskenduva workshop-i töös. Konverents valmistas ette EL kodanikuühiskonna panust suvel toimuva Säästva Arengu ülemaailmsele konventsile.
08.02 korraldas Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium "Transpordi arengukava 2014-2020" väljatöötamist tutvustava koosoleku. Kuna kehtiv arengukava saab läbi järgmisel aastal ja valdkond omab olulist tähtsust nii inimeste liikumisvabaduse kui majandustegevuse võimaldajana, siis kavatseb MKM teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku koostada transpordi valdkonna arengut suunav dokument ka aastateks 2014-2020 ehk samaks perioodiks, mis EL-i järgmine eelarveperiood. Arengukava koostamisel soovitakse kaasata kõikki asjast huvituvaid sotsiaalpartnereid juba protsessi algfaasis sh moodustatavatesse töörühmadesse. EPIKoda esindas kohtumisel Genadi Vaher.
09.02 toimus EPIKoja täiendkoolitusprojekti 4. koolituspäev sotsiaal- ja haridustöötajatele.
Päevakavas olid järgmised teemad:
1. Intellektipuue – Helle Känd, Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit
2. Autism - Marianne Kuzemtšenko, Eesti Autismiühing
3. Käitumishäired lastel ja noortel – dr Piret Aavik, lastepsühhiaater, PERH
4. Depressioon – Algi Samm, psühhoterapeut, ERSI.
Koolituspäeval viidi läbi ka osalejate ankeetküsitlus, mille eesmärk on uurida spetsialistide koolitusvajadust puuetega inimestega tegelemiseks haridusasutustes ja omavalitsustes. Ankeetküsitlusele järgneb fookusgrupiintervjuu ja uuringu tulemusi tutvustame projekti lõpukonverentsil juunis.
Koolitusprojektis osalevad 20 sotsiaal- ja 20 haridustöötajat üle Eesti ning projekti finantseerib ESF.
Lisainfo: Karin Hanga.
09.02 toimus Sotsiaaltöö Instituudi rakendusliku sotsiaaltöö õppekava nõukogu koosolek, kus arutati õppekava arendusi 2012. aastaks. Nõukogusse kuulub Karin Hanga.
10.02 toimus EMSK majandusliku ühtekuuluvuse töörühma Euroopa Solidaarsusfondi tulevik esimene koosolek. Koosoleku juhatajaks oli Meelis Joost. Euroopa Solidaarsusfond on EL instrument looduskatastroofide mõju vähendamiseks ja tekitatud kahju korvamiseks. Uuendatud kava kohaselt muutub Solidaarsusfondi kasutamine liikmesriikidele lihtsamaks, et saavutada Fondi vahendite kasutamine loodusõnnetuse järgselt kiiremini kui praegu.
13.02 – rehabilitatsiooniprogrammide teemaline koosolek Sotsiaalministeeriumis, kus arutati Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuse jätkuprojekti rehabilitatsiooniteenuse arendamiseks. Projekti raames jätkub:
1. rehabilitatsiooniteenuse vajaduse hindamise (eelhindamise) piloteerimine (eesmärk piloteerida hindamisvahendeid ja dokumente, mille abil selgitada välja puude-riskis või puudega inimese rehabilitatsiooniteenuse vajadus);
2. töölesaamist toetavate rehabilitatsiooniprogrammide osutamine puude-riskis ning puudega inimestele.
Eelhindamise piloteerimist planeeritakse 4 pensioniameti poolt ning hange uute rehabilitatsiooniprogrammide leidmiseks ning piloteerimiseks kuulutatakse välja eeldatavalt II kvartali alguses. Projekti meeskonnas osaleb Karin Hanga.
Eelmise projekti lõppraport on kättesaadav Sotsiaalministeeriumi kodulehelt:
Eelmise projekti raames piloteeritud programmide informatsioon
Lisainfo: Karin Hanga.
14.02 Käesoleva aasta on EL kuulutatud Aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaks. Sel päeval toimus 2012 avakonverents, kus osales Monika Haukanõmm ja Eha Leppik. Avakonverentsil kuulutati välja käesoleva aasta hea tahte saadik Katrin Karisma-Krumm, kelle roll on jagada ja esindada positiivse ja aktiivsena vananemise põhimõtteid, osaleda Aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta üritustel Eestis ja tutvustada Eesti meedias oma tööd ning seisukohti ja ettepanekuid aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse võimaluste kasutamisel. Konverentsil toimus erinevaid ettekandeid eakate tervise, tööhõive ja uuringute teemal. Täiendav informatsioon
Lisainfo: Monika Haukanõmm
14.-15.02 osales Meelis Joost Läti katusorganisatsiooni SUSTENTO ja EPIK koostööprojektide arutelukoosolekul. Arutelude tulemusena esitati 27.veebruariks Eesti Läti Vene koostööprogrammile projekti-idee United by Accessibility, samuti osaleb Eesti pool SUSTENTO ja mitme teise organisatsiooni koostööprojektis History for me and for you.
15.02 tutvustas Monika Haukanõmm EPIKoja seisukohti töövõimetusskeemi võimalike muudatuste osas Vikerraadios. Lisaks said sõna juhatuse liikmed Malle Kobin ja Toomas Mihkelson.
15.02 toimus kohtumine Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonnaga, et arutada edasist koostööd puuetega inimeste teemade arendamiseks. Eesmärk töötada välja koostöömemorandum ministeeriumite ja EPIKoja vahel ning uuendada Koostöökogu töökorda. Memorandumi ja koostöökogu reglement on edastatud Koostöökogu osapooltele arvamuste esitamiseks. Osalesid Karin Hanga ja Monika Haukanõmm.
Lisainfo: Monika Haukanõmm.
16.-17.02 toimus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee töörühma ECO 300 kolmas koosolek ja kuulamine. Kuulamine keskendus EL perifeersete alade ja saarte spetsiifiliste probleemide leevendamisele. Kuulamisel osalesid mitmed Europarlamendi liikmed, samuti hulgaliselt kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite esindajaid. EPIK poolt osales Meelis Joost.
17. 02 Toimus Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tänuüritus “Aasta tegu”. Ettekanded aktiivsetelt puudega noortelt ning tänumeened koostööpartneritele ning toetajatele. Osalesid Karin Hanga ja Genadi Vaher.
20.02 toimus Tallinna Pedagoogilise Seminari projekti ”Sotsiaalhoolekande valdkonna täienduskoolituse süsteemi terviklik arendamine” raames läbiviidud uuringute tutvustus. Projekti raames uuriti sotsiaaltöö spetsialistide täiendkoolitusvajadust erinevates valdkondades (lastekaitsetöö, võlanõustamine, puuetega inimeste spetsialistid, hoolekande asutuste juhid) ning töötajate turvariske.
Uuringu tutvustusel osales Karin Hanga.
20.02 kohtus Monika Haukanõmm sotsiaalminister Hanno Pevkuriga. Arutuse all oli töövõimetuspensionite skeemi ümber toimuv, puuetega inimeste tööhõive edendamise võimalused, koostöö ja puuetega inimeste esindusorganisatsioonide kaasamine. Päevakajalisi teemasid ning oma seisukohti tuleb minister tutvustama 12.04 toimuval EPIKoja üldkogul.
Lisainfo: Monika Hauknõmm.
21.02 tähtaeg SA Archimedes Grundtvig programmi projektidele. EPIK esitas projekti, mis on fokusseeritud elukestvale õppele ning puudega inimeste suuremale osalusele elukestvas õppes. EPIK on projekis üheks partneriks, koordinaatoriks organisatsioon Sloveeniast.
Lisainfo: Getter Tiirik
21.-23.02 toimus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhatuse koosolek ja plenaaristung. Sõlmiti koostööleping EMSK ja Euroopa Komisjoni vahel, samuti võeti vastu resolutsioon EL sotsiaalse kriisi kohta. Plenaaristungi külalistena esinesid ettekannetega ja vastasid küsimustele EK president Barroso ja volinikud Šefčovič ja Almunia. Plenaaristungil osales Osales Meelis Joost.
23.02 toimus kohtumine projekti Erinevus rikastab välishindaja Toomas Roolaiuga, kes annab erapooletu hinnagu EPIKoja poolsetele tegevustele projekti raames (regionaalseminarid, õppematerjal, erileht).
Hindamisel osalesid Monika Hauknaõmm ja Karin Hanga.
27.02 toimus EPIKoja puudetemaatiline regionaalseminar Paides, koostöös Järvamaa Puuetega Inimeste Kojaga.
Seminaril kohtusime puudega inimestega, puuetega inimeste organisatsioonide esindajate ning Paide linna ning Järvamaa valdade sotsiaaltöötajatega. Ettekanded puudutasid puude- ja püsiva töövõime kaotuse olemust ja taotlemist, riigipoolseid puuetega inimeste sotsiaaltoetuseid ning sotsiaalteenuseid (eeskätt rehabilitatsiooniteenus), EPIKoja rahvusvahelisi suhteid ning puuetega inimeste parkimiskaardiga seonduvat. Paide abilinnapea ettekanne andis ülevaate Paide linnas osutatavast abist puudega inimestele ning Ülo Paasi ettekanne Järvamaa PIK tegevustest. Osalejad küsisid palju küsimusi, mille üle arutasime.
Osalesid Karin Hanga, Monika Haukanõmm, Meelis Joost, Helen Voog ja Genadi Vaher.
Ettekanded on kättesaadavad EPIKoja kodulehelt – puudetemaatiline seminar Järvamaa Keskraamatukogus http://www.epikoda.ee/index.php?op=4&id=0412
28.02 toimus arutelu-koosolek EPIK organisatsioonianalüüsi teostamiseks. Arutlusel täpne ajakava, põhifookused ning võimalikud teemablokid. Osalesid: Karin Hanga, Monika Haukanõmm, Meelis Joost, Getter Tiirik
28.02 toimus Sotsiaalministeeriumis ministri algatatud laiapõhjaline kohtumine töövõimetusskeemi ideekavandi teemal. Kohtumisele olid kutsutud kõik huvitatud osapooled. Soovitakse luua tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustussüsteem, mis motiveerib töötajaid hoolima oma tervisest ja tööandjaid pakkuma oma töötajaile tervislikku töökeskkonda. Vastutavaks ministeeriumiks on Sotsiaalministeerium. Poliitikauuringute keskus Praxis on oma 2011. aasta uuringus „Eesti Sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused“ öelnud, et tööõnnetustest või kutsehaigustest tingitud töövõimetuse ja kahjude korvamise süsteem on killustunud ning töövõimetuse skeem vajab struktuurset muutmist. Ka Riigikontroll on kirjutanud vajadusest ümber vaadata nii puuete määramise kui töövõimetuse skeemid, kuna need ei täida praegusel kujul oma eesmärki. Koosolekul osalesid Monika Haukanõmm ja Genadi Vaher EPIFondist.
Täiendav informatsioon: Monika Haukanõmm
28.02 toimus ka järjekordne KÜSK-i nõukogu istung, kus puuetega inimeste organisatsioone esindab Monika Haukanõmm.
Lisainfo: www.kysk.ee ja Monika Huakanõmm
29.02 korraldas Tallinna PIK ümarlaua seoses töövõimetussüsteemi muutmise ümber tekkinud diskussiooniga. Ümarlaua eesmärgiks on tuua selgust planeeritavatesse muudatustesse ja arutleda, millised on puuetega inimeste seisukohad antud küsimustes. Tauno Asuja andis ülevaate 2010.a. Riigikontrolli koostatud auditist „Riigi tegevus puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamisel: kas toetussüsteem täidab oma eesmärke?“ ja Monika Haukanõmm andis ülevaade 2011.a. Poliitikauuringute Keskus Praxise koostatud uuringust "Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused" ning ministeeriumi planeeritavast töövõimetussüsteemi muutmisest.
Lisainfo: Monika Haukanõmm
29.02 toimus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sotsiaalasjade sektsiooni koosolek. Võeti vastu mitu arvamust nagu Euroopa Kodanike Aasta 2013, Erasmus kõigile, Kolmandatest riikidest pärit inimeste integreerimine EL-is, Vabatahtliku töö piiriülene mõõde ja EL Taani eesistumise taotluse põhjal EDF ekspertiisil tuginev arvamus Puuetega noorte olukord EL-is, mille raportööriks oli EDF president Vardakastanis. Osales Meelis Joost.
Muu:
Lisaks valmis üks koostööprojekt noorte valdkonnas pakkumaks erinevaid noortele suunatud tegevusi ning muuhulgas õpetamaks Õhukitarri. Eesmärgiks pakkuda noortele erinevaid tegevusväljundeid, integreerida noori ning seeläbi noorte tegevust ning algatust aktiviseerida. Koostööprojekti esitajaks MTÜ Kollane Maasikas, EPIK partneriks.
Lisainfo: Getter Tiirik
Väljavõte 04. aprilli 2011. a seisuga
ERAKONNA ISAMAA JA RES PUBLICA LIIT ning EESTI REFORMIERAKONNA VALITSUSLIIDU PROGRAMMIST
puuetega inimesi puudutavates alalõikudes
Miks kurdid tahavad, et nende lapsed ei kuuleks?
Heidit Kaio, Eesti Ekspress, 06. jaanuar 2011
Kurte kuuljaks tegevaid implantaate on Eestis pandud sajale inimesele, aga nende seas pole ainsatki kurtide vanemate perekonda sündinud poissi ega tüdrukut.
Uhked: Katrin Vanagas koos tütar Katariinaga on uhked, et nad on sündinud kurtidena. Ema ja tütre käed räägivad “ma armastan sind”.
Annika Haas / Eesti Ekspress
Mõtteid lugemisaastast ühe kohtumise valguses
Lembit Uustulnd, Saarte Hääl, 22. detsember 2010
Kõik asjad lõppevad kord, isegi viletsad asjad saavad otsa. Nii ka lumetuisune Torgu tee. Pidama saame lumehange, otse kohaliku raamatukogu ees. Majas paistavad tuled isegi sees olevat. Oleme kaasaga üllatunud, lumi pole sõrulasi hirmutanud.
